„Päikeseküla” on ilukirjanduslikus võtmes kirjutatud teos. See on autori maailmapildi väljendus, episood kogetud teekonnast, mis esitab küsimusi, otsib, kuid ei ütle ette. Ta hoiab, aga samas tõukab ka tagant. Ta räägib mõtlemisest ja mõttest, armastusest, koostööst ? kõigest nähtamatust, mis on oluline. Seal jäetakse vana ja otsitakse uut. Raamat on otsijatele, kes ihkavad midagi enamat
kui see, mis on. Teos on autori viis minna kaasa elu kutsega.
Kristo Kiviorg on praktik, mõtleja, kirjutaja ning oma kogemuse jagaja. Ta on töötanud ajakirjanikuna Eesti majandusväljaannetes, kirjutanud peamiselt juhtimisteemadel. Noorest east alates on ta otsinud vastuseid küsimustele leidmaks piire piiramatuses ja vastupidi. Ta on erinevaid filosoofiaid eneses proovile pannud ja neid praktikas katsetanud. See on andnud müstilisi kogemusi ning oskust ja julgust luua midagi uut. Soov asju enda jaoks lahti mõtestada on viinud tõdemuseni elust kui sibulast, kus ühe kihi eemaldamise järel tuleb nähtavale teine, mille all omakorda on kolmas jne. Ta on mõistnud, et igal inimesel on õigus, sest õigus sõltub sellest, millises „kihis” parasjagu viibitakse.
Minu arvamus:
Raamat räägin "päikesekülast", kuhu saabuvad inimesed, kes tunnevad, et elus on midagi puudu/valesti, kuid ei "mõista" mis nimelt. Nad viibivad nädal külas, kus ei ole elektrid. Elavad looduse rütmis. Nädal ilma arvuti, telefoni vms vahendita. Kogu selle aja jooksul suunab ja avardab "maailma". Väga kerge ja näitliku tekst.
Raamatus annab edasi vihjeid, kuidas edasi liikuda ja milliseid võimalusi (praktikaid) kasutada. Aitab näha "kardina" taha. Läheneb teise nurga alt "elu seadustele".
Ma olen väga tänulik selle teose eest. Ma mõistsin paljusi asju paremini. Tänu sellele sain kätte suuna ja ideed, mida oma elus edasi teha. Soovitan kindlasti seda lugeda. Autor ei suru peale oma arvamust, vaid julgustab olema Sina Ise. Näidates, et asjadele saab läheneda mitmeti.
Põnevat lugemist!
Väljavõte raamatust "Päikeseküla"„Me mürgitame end müraga. See on keskkonna, looduse saastamine, sest müraga saastunud inimene produtseerib ise samuti palju saasta. Tasakaalus inimene ei tassi kunagi oma prügi metsa alla, ta pole hullunud tarbimisest, söömisest, joomisest ning ei tegele lihasuretamisega. Me oleme muutunud väljast tulenevatest impulssidest sõltuvaks ega suuda enam ilma nendeta hakkama saada,“ kirjutab Kristo Kiviorg oma äsjailmunud raamatus „Päikeseküla“.
Neile, kes oma raamaturiiulilt veel „Päikeseküla“ ei leia, avaneb nüüd võimalus sellesse siiski hetkeks süüvida.
„Küsimus ongi tegelikult selles, mis on prioriteet. Enamik meist tegeleb kogu aeg väliste eluavaldustega, analüüsivad seda ja sisemaailmale tähelepanu ei pööra, mõistmata, et välisele saab vastuse anda vaid sisemine, sest väline on sisemaailma projektsioon. Targad mehed enne meid on öelnud, et 70 protsenti meie heaolust moodustab õige mõtlemine, seda ei tohiks niisama tähelepanuta jätta,“ selgitas Doktor.
„Ja mis ülejäänud 30 protsenti on?“ tundsin huvi.
„Piisav füüsiline koormus, toitumine ja õige hingamine,“ kõlas Doktori vastus.
Võtsime oma toolid ja läksime tagasi ovaallaua äärde.
„Miks me tegeleme siis lõppude lõpuks nõnda aktiivselt välismaailmaga, jättes oma sisemise põllu sööti?“ päris Hades lauale nõjatudes.
„Ma kirjeldan teile üht keskmist päeva, kui lubate. Tavaliselt äratab meid mingi seade: kas kell, telefon, raadio vms. Niisiis, me ärkame mingisuguse müra peale. Kui meil on korralikud naabrid, siis üldjuhul on meil pärast äratuse väljalülitamist toas vaikus. Mis saab edasi? Kui mitte kohe, siis pärast kümblust lülitame sisse kas raadio või televiisori, luues sellega taaskord mingi müraallika, sest me pole vaikusega harjunud. Me ei suuda selles olla, sest meie ekslev meel otsib tegevust, millest kinni haarata. Mängima pandud allikas hakkab meile edastama infot, impulssi, mida meel hakkab hukka mõistma, analüüsima, heaks kiitma või muud. Einestame, riietume ning lahkume kodust. Vähestel on võimalus tööle minna jalgsi, enamasti istume kas autosse või ühistransporti. Kui autosse istume ja selle käivitame, hakkab automaatselt raadio mängima – järjekordne müra, infovoog, mis mõtlemise täidab. Meelel on muidugi huvitav, tal on jälle kont, millest kinni haarata ning mida analüüsida, hinnata või kritiseerida. Tööl olles oleme nii ehk naa kogu aeg müra keskel, võtame vastu, analüüsime, kontrollime ja salvestame. Õhtud mööduvad meil ka üldjuhul mingi tegevuse keskel: uudiseid vaadates, Interbetis surfates, raadiot kuulates, ajalehte lugedes või kellegagi kohtudes. Ning siis, kui on aeg puhkama heita, oleme päeva jooksul kogunenud infost üleküllastunud, tihtilugu ei suudagi uinuda, sest impulsse on olnud nõnda palju. Osa inimesi ei suuda isegi ilma muusika või raadiota magama jääda! Ja nõnda me toimetame päevast päeva, nädalast nädalasse, aastast aastasse ning mõtleme nii, nagu meile mitme kanali kaudu ette öeldakse. Me mürgitame end müraga. See on keskkonna, looduse saastamine, sest müraga saastunud inimene produtseerib ise samuti palju saasta. Tasakaalus inimene ei tassi kunagi oma prügi metsa alla, ta pole hullunud tarbimisest, söömisest, joomisest ning ei tegele lihasuretamisega. Me oleme muutunud väljast tulenevatest impulssidest sõltuvaks ega suuda enam ilma nendeta hakkama saada. Seepärast me vaikust kardamegi ja jätame oma sisemise põllu sööti. Vaadake kas või mõnd seminari või konverentsi, kus olete viibinud. Mida inimesed teevad, kui vaheaeg algab?“
„Tavaliselt võtame mobiiltelefoni ning hakkame seda näppima, kellelegi helistama, kuigi otsest vajadust võib-olla ei olegi. Või siis üritame leida endale kohe kiiresti kellegi, kellega vestelda,“ sõnasin ma.
„Väga õige. Me ei suuda iseendaga olla. Me ei talu vaikust, me kardame seda. Vaikuses tekivad küsimused ja neid küsimusi, mis siis tekivad, me kardamegi. Siis me mõistaksime, et meie loodu, meie identiteet, arusaamine iseendast on kui õhus rippuv kaardimajake, mis iga hetk võib koost laguneda.
/.../
Selle asemel et õppida olemist, teeme kiiresti plaani, täidame aja tegevustega. Õppige oma lemmikloomadelt olemist! Koer oli minu elus teatud perioodil suurim õpetaja. Jälgige, kuidas nad tegutsevad! Ärgates sirutavad nad end korralikult, raputavad end üles, on heas tujus. Kui nad just parajasti kedagi taga ei aja, lamavad nad rahulikult, erinevalt meist, kes me kogu aeg midagi või kedagi taga ajame,“ selgitas Doktor.
„Kas siin pole mitte teie jutus vastuolu? Ühest küljest soovitate õppust võtta koera käitumisest, samas räägite, et lihasuretamisega ei tasuks ka liiale minna,“ päris Artemis.
„Meie süda kord kontraheerub, siis lõdveneb, üks seisund vaheldub teisega, sama lugu on kopsude ja ka absoluutselt kõikide loodusrütmidega. Ka majandus allub loodusrütmile. Kord on tõus, siis jälle langus. Koer ei aja kogu aeg kedagi taga, samuti ei tegele ta vaid olesklemisega. Me ei saa ju kogu aja lihaseid pinges hoida, neid tuleb lõdvestada ka. Me oleme ainsad, kes kipuvad äärmustesse kinni jääma, ja kui tegutsed vastupidiselt üldistele seadustele, jääd lihtsalt haigeks. Vaid vähesed suudavad tänapäeval lihtsalt olla ja vaikust kuulata.
Kas Sina suudad vaikust kuulata?Miks me väsime?Selleks et õnne leida, pole vaja kaugele minna. Ta on lähedal, on seda kogu aeg olnud.
Päevad Päikesekülas möödusid vaatamata ajamõõdikute puudumisele kindla rütmi alusel. Avastasin, et kehal on see rütm täiesti selge, kui me ainult aktiivselt vahele ei segaks. Harjusin ärkama hommikul vara, esimestel päevadel võis see olla umbes kuue paiku, kuid hiljem tõusin veelgi varem, julgeksin öel- da, et nelja-viie vahel. Oluline oli end üles ajada kohe siis, kui n-ö esimene ärkamine on toimunud. Seda teinud, oli energiat täis päev garanteeritud. Ühiskonna pealesurutud ajaikkest loobumine aitas kehal end taastada, olin omas ajas.
Pärast ärkamist kümblesin tavaliselt pisut, millele järgnes tunnike mõtisklust: oma mõtete jälgimist ja ülestähendamist. See oli väga oluline harjutus, kuna aitas mõista, milliste mõttelaengutega me end ja ümbritsevat täidame. Samuti andis see aimu minu seesmisest arengust, kui suures osas mõtlesin positiivselt ning millised olid need negatiivsed mõtted, mis mind aeg-ajalt külastasid.
Mõtisklusele järgnes kerge hommikusöök, misjärel algas päeva esimene sessioon Doktori valitud teemal.
Pärast esimest sessiooni tuli üldjuhul pikem paus, millesse jäi lõunasöök, vaikne tund ning iseseisev loov tegutsemine. Võimalik oli maalida, tutvuda Doktori rikkaliku raamatukoguga või lihtsalt niisama olla. Mõistsin, et olla ei olnudki nii lihtne, kui esmapilgul arvata võis, vaid seda tuli õppida.
Kui ilm oli ilus, kogunesime õhtuseks koosolemiseks lõkke äärde, kus lasime teel hea maitsta ning võtsime vastu kõrgemaid energiavibratsioone, mida Doktor oma trummiga tekitas. Kui oli vihmane, viibisime siseruumides.
Paljud Doktori avatud teemad jäid minule mõistetamatuks, seega ei suutnud ma neid enese jaoks mõistuspäraselt ka kirja panna. Tema sõnumis oli ka lihtsalt uskumatuid asju, kuid adusin, et see on nii vaid minu teadmiste ja kogemuste tõttu. Kui olen valmis, saan neist aru ning uskumatus hajub.
Külas viibimise neljandast päevast olin enda jaoks talletanud paar inspireerivat vestlust. Olen alati arvanud, et ma pole milleski üksi, ka selles, mis mulle huvi pakub. Kui see on nii minuga, siis on maailmas kindlasti veel paar inimest, kes samamoodi arvavad,sarnaselt mõtlevad. Jagan seda minu jaoks huvitavat nüüd, hea lugeja, ka sinuga.
Oli pärastlõunane aeg. Istusime taas kord suures saalis. Olime söönud kerge lõuna, mis koosnes viinamarjadest, pähklitest, värskest lehtsalatist ja meest. Märkasin, et toidukogused ei olnud pooltki nõnda suured, kui olin harjunud sööma, samas tundsin, et sellest piisas täiesti. Toidukoguste vähendamine andis mulle igatahes hea enesetunde.
„MIKS ME VÄSIME?” kritseldas Doktor tahvlile. Kuhu kaob meie motivatsioon, miks me nii vaimselt kui ka füüsiliselt ära ku- kume, miks me vajame ülemuste motivatsioonikõnesid, innustust, taganttõukamist, stimulaatoreid, alates süütust kohvist ja energiajookidest kuni alkoholi ja narkootikumideni välja? Miks peame end pidevalt sundima, et midagi teha?
„Teate mis,” alustas Doktor, „elu on meil seni olnud ikka nõnda sassis, et oleme kaotanud taju, kui palju. Ilmselt olete korra lugenud või vähemasti sirvinud mõnd enesemotivatsioonialast teost. Neid on aegade jooksul terve ports kokku pandud. Olen lugenud nii ühte, teist kui ka kolmandat, kuid ühestki pole leidnud vastust küsimusele, kas selline nähtus nagu motivatsiooni kadumine üldse peabki meie elu osaks olema. Vähemalt neis raamatuis, mis minuni on jõudnud, keskendutakse selle taasleidmisele. Alguses võtsin ka mina kõike iseenesestmõistetavana – aeg-ajalt ikka juhtub, et siht kaob silme eest ja on perioode, kus me ei suuda end kuidagi kokku võtta. Aga siis tuleb meie juurde ülemus, kes ise on tihtilugu samuti sügavas kriisis, ja peab meile motiveeriva kõne, misjärel loomulikult, kui oli hea kõne, tunneme end jälle pisut paremini. Meile räägitakse meeskonna ühtsest vaimust, ühteviisi mõtlemise olulisusest jne. Kui sa oled karjäärihimuline inimene ja su otsene ülemus selle ära tabab, räägib ta sinuga kindlasti ka arenemisperspektiividest: millal rohkem raha saama hakkad, suurenevast vastutusest, positsioonist, boonusprogrammidest jne. Sind motiveeritakse mingite võimalike juhtuda võivate sündmustega tulevikus...”
Doktor tegi pausi, mõtles veidi ning jätkas:
„On normaalne, et meil on aeg-ajalt perioode, kus energiatase on keskmisest madalam, kuid see pole motivatsiooniga seotud. Mind huvitas, miks me tahtmise siis ikkagi kaotame ja mispärast vajame väljastpoolt impulssi. On see paratamatus või on meil kusagil midagi kahe silma vahele jäänud? Ja avastasin, et me kaotame motivatsiooni siis, kui me pole enese vastu ausad. Kui meie motivatsiooniallikas on positsioon, mitte konkreetne tegevus. Positsioon viib meid üldjuhul tegelema millegagi, mis meie kutsega kokku ei sobi.
Kui me pole enda vastu ausad, ei taha meie keha hommikul ärgatata justkui tõrgub vastu, tahab kaua magada ja isegi valutab. Füüsiline väsimus on vaimse ärakukkumise tagajärg. Ometi peame füüsilist väsimust ja haigusi juhuslikeks nähtusteks ning läheme arsti juurde. Me soovime, et arstid meie keha terveks raviksid, selle juhuslikkuse meie elust kõrvaldaksid. Me ei mõista, et oleme selle ise põhjustanud. Meie positsioon ühiskonnas sõltub teistest, meie tegevus aga ainult meist endast.”
