Veel üks versioon poolekesest või hingesugulasest.
Lugesin raamatut:"Abielutõotus", Elizabeth Gilbert.
Pt.4, lk.103-104.
Kõigi aegade kõige tuntumas kirge käsitlevas teoses "Symposion"("Pidusöök") meenutab Platon kuulsat pidusööki, kus näitekirjanik Aristophanes selgitas müüdi abil, miks tunnevad inimesed kirglikku vajadust endale partner leida ja miks valmistab paaritumine meile mõnikord nii kibeda pettumuse või osutub meie valik meile lausa hävitvaks.
Kunagi aegade alguses elasid taevas jumalad ja maa peal inimesed. Kuid meie, inimesed, nägime toona välja hoopis teistsugused, kui praegu. Igalühel oli kaks pead, neli jalga ja neli kätt - see oli täiuslikult ühte sulatatud kooslus, mis kaks inimest tervikuks liitis. Need ühendatud inimpaarid jagunesid sooliselt ja suguliste eelistuste järgi kolmeks liigiks: mees-naine, mees-mees ja naine-naine, olenevalt sellest, mis kellelegi kõige paremini sobis ja kõik olid õnnelikud. Neil polnud millestki puudus, neil polnud rahuldamata vajadusi, polnud konflikte ega hävingut. Inimene oli terviklik.
Kuid oma terviklikkuses muutus inimene upsakaks. Ta jättis jumalate kummardamise hooletusse. Kõikvõimas Zeus karistas ülbeks läinud inimest sellega, et lõikas pooleks kõik kahe pea ja kaheksa jäsemega täiuslikult kokku sobitatud olendid. Massilist amputatsiooni toime pannes saatis Zeus inimkonnale kaela kõige hirsama nuhtluse: alateadvuses tuimalt tuikava valusa teadmise, et me oleme poolikud. Kuni aegade lõpuni pidi inimene elama tundega, et tal on midagi puudu - see kaotatud teine pool temast enesest, mida ta armastab rohkem, kui iseennnast - ja see teine pool on kusagil olemas, võibolla teises maailma otsas, mingi teise inimese kujul. Juba sündides usub inimene, et kui ta järelejätmatult otsib, võib ta ühel ilusal päeval leida üles oma puuduva poole, selle teise inimese ja ühinedes temaga ei pea ta ennast enam kunagi tundma üksinda.
Kuid Aristophanes hoiatas, et unistus armastuse läbi terviklikkust tunnetada on määratud nurjuma. Inimene on juba oma olemuselt liiga tugevalt kahjustatud, et kokkuhaakumise läbi enam päriselt terveks saada. Kahepäistest inimestest kunagi lahti raiutud osad pillutati üle ilma laiali ja nii pole kellelgi erilist lootust oma puuduvat poolkest üles leida. Suguühe lubab inimesel ennast veidi aega täieliku ja rahuldatuna tunda(Aristophanes uskus, et Zeus kinkis meile orgasmivõime halastuse pärast, et me vähemalt ajutiselt tunneksime ennast taas tervikuna ega heidaks masendusest ja meeleheitest hinge), kuid lõpuks läheb ikka nii, et sa jääd iseendaga üksinda. Taas üksindust tundes paaritub inimene üha uuesti ja uuesti valede partneritga, otsides seda täiuslikku liitu. Tuleb ette sedagi, et inimene usub oma õige kaaslase leidnud olevat, kuid tõenäoliselt on ta lihtsalt sattunud teise meeleheitliku otsija peale, kes omakorda on piisavalt meeleheitel, et näha just temas endale määratud partnerit.
Nii algab meeletu armumine. ......

oh, algul lugesin kellegi personaalseid andmeid ja juurdlesin kuidas endale ka andmeid juurde panna, uus kasutaja nagu lammas noh.
Siis lugesin et talle meeldib pikk joru asju, ka pooleke..oi ma naersin tükk aega, et mulle meeldib ka ilmselt..pooleke, poolestusaeg, pooltäis piimaklaas, poolik pähkel, pooletoobised, peidus pool jne..aga siis sattudes sain aru mis asi see pooleke on ja nojah..
elan koos inimesega kes on nagu mina, ole see ei pooleke ega kaksikleek, aga pigem et nagu kaks vasakut jalga koos.
Vahel mõtlen et nojah, liiga üksteise moodi ja ma ei saa midagi öelda sest mu enda vead vahivad nagu peeglis vastu..on õpetanud endaga ausam olema ja mõnda osakest endast lihvima.
Oh olen küsinud kõrgemalt minalt või valguselt et mis minu elus tuleb, olen mediteerinud aga mul tuleb ainult vastuseks tugev tunne, et selleks eluks on limiit täis, midagi enam ei tule, tühjus vaikus.
See häirib, sest mul on veel pool elu ees ja paljutki võiks olla ja üks laps on ka liiga vähe jne. Loodan et mulle ei taheta vastata, sest muidu tõmba tõesti valge lina ümber ja hakka surnuaia poole nihkuma.

Ükskord ma mõtlesin küll et oi ma kohtasin oma teist poolt aga ei, jälle tüng, teine õnnelikus püsisuhtes..elus on nagu paganama raamatukogus et paremad teosed on alati välja laenutatud aga sopakaid ei taha ise lugeda..