Minu arvamus selles küsimuses on kümne aastaga 180 kraadi muutunud. Arvasin ka kunagi, et on olemas see üks ja ainus, aga nüüd olen jõudnud mõistmiseni, et see Üks ja ainus on Armastus või Valgus või Jumal või Absoluut või Kõrgem Mina või Püha Vaim, vastavalt sellele kes kuidas seda nimetab. Armastus (Jumal) On ehk siis Armastus (Jumal) on kõikjal, ka meie südametes, see läbib kõike. See on alati meiega. Teine inimene võib avada sinus selle armastuse tunde, aga see ei tähendada, et tema ongi see ainus ja õige. Ta võib jääda ka sõbraks või sõbrannaks (sõna mille tähendus on tänapäeval natuke ära lörtsitud). Ja kindlasti ei pea selline suhe elulõpuni kestma, kuna hinged on väga erinevad ja arenevad erinevalt. Tuleb olla lihtsalt tähelepanelik enda ja teiste suhtes ning vaatata seda elu ja armastust tervikuna, siis lahenevad ka sellised dilemmad. Kes on või kes ei ole see õige, sest kõik inimesed kes on tulnud meie ellu on tulnud meile midagi õpetama, meie otsustada jääb vaid see kas me arendame selle suhte intiimseks, või jääme sõpradeks. Siin ei ole reegleid vaid vaba tahte seadus.

Mina ka.

      Vastaksin sulle Siirikese ja Hingesugulase sõnadega, sest siia pole tõesti enam midagi lisada... Eriti hästi toob Siirike välja Armastuse kui kõrgeima hingeseisundi olemuse...
      Seda tunnet ei peaks siduma väliste tingimustega, nagu - ta peab tegema seda ja seda, siis on õige. Uuele ajastule saab omaseks "tingimusteta armastus", avades meie sisemise väe, ja mis on täiuslikum kui "tingimustega armastus".
      Ja kõigepealt peab õppima armastama ennast, oma sisemist jumalikku olemust. Selliselt tekitatud vibratsioon tõmbab, peegeldudes universumist, sinu ellu inimesi, kes sind armastavad.
      Aga need märgid...  võibolla ongi need märgid teeviitadeks, õpetamaks meile TINGIMUSTETA armastust.
     

  Ei-ei, seda tehes tuleb just ego kaotada, ego ongi just see, mis tingimusi ette seab. Hing on vaba ja ei nõua midagi.
  Mulle tundub ka Siirikese jutt üdini maine ja füüsilise isikuga seotud. Aga nii palju, kui on inimesi, nii palju ka seisukohti

Minu EGO on näiteks juba nii suur, et see lämmatab mind ennast. Ja tagatipuks ka kõik muu!

Muusa avapostitus on väga inspireeriv. 

Ma seoksin hingesuguluse ja armastuse teise samalaadse teljega - inimese geno- ja fenotüübiga.
Genotüübi saab inimene sündides kaasa ja see on temaga kaasas läbi elu.
Fenotüüp on tema olemuse segu genotüübist ming seda elu jooksul mõjutanud välistegureist.
Genotüüp on elluastudes kaasa saadud materjal, fenotüüp aga teos, mis sellest materjalist valmib.

Eelnevalt siis foorumis juttu olnud ümbersündide teooria juurde tulles on eeldatav, et kõigil meil on elu ülesandeks areng, samas igal hingel erinev. Me saame areneda välismõjutuste toel, seega on ilmselt ka parimaks ja efektiivseimaks mõjuriks elukaaslane, kelle juurde meid juhatatakse – kui juhatatakse (- kui seda vajalikuks peetakse...).

Armastus on eripalgeline.
Kokkuviidud hingesugulastel on koos kerge olla ja teineteist mõista ning neile on armastus suure tõenäosusega ehkki pisut platooniline, kuigi samas nauditav, rahulik ja turvaline side.
Kokkuviidud erinevail inimestel on ülesanne oma kaaslase kõrval elades mingi (enda jaoks valdavalt mõistetamatu) arengutee läbi käia. Ning kui kaaslane ei ole hingesugulane, on vaja liimi, mis pooled ühendaks, on vaja kestvat armastust, mis ühtepidi on sama mõistetamatu kui teisipidi neile osapooltele enesestmõistetav... ja kui see liim on antud, siis on selleks ilmselt mingi hea põhjus...

Seda armastust on võimalik kasvatada, hoida ja ka võimalik hävitada – selles seisnebki meie edukus oma eluülesande täitmisel.
Ja seda armastust ei saa ega tohi segi ajada armumistundega, mis oma keemilise koostisega on võimeline halvama tervet mõistust nii meie kasuks kui ka sageli paraku ka meie kahjuks...

 Tundsime abikaasga meie esimese kohtumise esimesel silmapilgul, et oleme taasülesleidnud endale armsa inimese...  Nüüd on sellest saanud juba 41 aastat kooselu armastuses, mis on läbi teinud ka omad paratamatud katsumused.
Tänu Jumalale!

NB! Täna on meie abielu 41. aastapäev!!!!!! 

Habe mõistan millest Sa räägid,sest leidsin oma hingesugulase ja poolekese 20 aastat tagasi kui olin alles 16 aastane Oleme koos kasvanud ja arenenud.Tunne on endiselt sügav ja koos hea olla.Raskustest ja eriarvamustest oleme alati üle saanud

Ja palju palju õnne Sulle tänase armsa tähtpäeva puhul 

Palju palju õnne Habe! Austamist ja imetlust vääriv... 41 ! 

Aitäh ilusa postituse eest!