Ikka ja jälle, kui ma käin oma vanaema psühhiaatriakliinikus vaatamas, tahaks ma ühe pea täie nutta. Tema tervis on arstide sõnul paranenud, sööb hästi, magab hästi ja on isegi maha rahunenud. Aga mille pärast olen ma ise nii kurb, on see, et ta ei tunne mind ära. Vahest närivad mind ka süümepiinad, et ehk oli see minu süü, et ma ei ole vaikselt vanaema ette valmistanud, kui mu ema oli haige juba. Muidugi selleks et säästa, aga vahel on näha, et säästmisega, võib inimene veel enam kahju teha teisele, kellest hoolid  Palun Ingleid ja Taevast Isa. Palun kasvõi ühte imepisikest hetke, millal vanaema tunneks mu ära ja ma saaksin teda kallistada. Sest alati, kui ma tema kätt paitan ja pead, ta küll naeratab, aga ta ei tee vahet kes teda paitab. Nimeliselt ei nimeta ta kedagi.  Ta ei tee isegi vahet ka mitte sellel kas on oma kodus või on ta haiglas (kus tema eest õnneks hoolitsetakse paremini ja kus ka ööpäevaringselt hoitakse silmad lahti kui ta midagi vajab). Muidugi on see kõik mulle vastukarva, aga antud hetkel on haigla talle parim sest ma pean kodus tegema palju muudatusi veel. Ja ma ei julgeks teda niimoodi valveta jätta, kuna käin ise samuti tööl ja mu vend peab omal asju klaarima tööd tehes (vanad võlad). Tean, et Taevane Isa saadab meile katsumusi siia, ja selle läbi ta ka kompab meid läbi kes me oleme ja kui tugevad oleme, aga vanaema suhtes see on küll ebaõiglane, et ta ei tunne inimesi enam ära. Kas oskab keegi mind aidata siin, milline palve oleks sobilik paluda? Ja milline küünal sel juhul sobiks palve ajaks põlema panna, või sobib ükskõik milline? Lihtsalt palve, et talle taastuks niipaljukest mälu, et saaksin tema käest andeks paluda ja talle ka suuri kallisid anda ja ka selleks puhuks, et talle endale jääksid ka head mälestused kuniks tema enda kord kätte jõuab. 

Aitäh, jah, paraku ma tunnen küll väikeseid süümekaid, tunnen eriti seda nagu oleksin vanaemalt röövinud ära tema südamerahu. Aga samas ma tean, et ta teadis omal ajal juba, et hoolin temast. Ja ma usun, et ta saab aru, miks ma viivitasin, sest nagu mulle meenub nüüd, üks aeg ma palusin ta käest andeks, et tõde varjasin ta eest ja tema puudutas minu käsi ja ütles, et kõik on korras ja et ta saab aru. Aga ma ei ole neid lauseid leevendamiseks kirjutanud siiski, vaid siirast soovist teada saada, kas mina saan tema aitamiseks midagi teha veel. Kuna on täna emadepäev ja nii ma siin mõtlesingi, homme kui taas haiglasse teda vaatama lähen, kallistan ma teda kogu hingest. Olen vähe oma tundeid välja näidanud vanaemale, nüüd ongi teha seda viimane aeg. Olen sinuga täiesti nõus, selle täieliku andestamise suhtes, sest on ju ka õeldud, igale inimesele antakse just niimoodi andeks, nagu ta tegi seda oma eluajal Maal.  Ja ka selline ütlemine pole asjata õeldud, teed head, teed endale, teed halba, teed jälle endale. Vaatasin kunagi ühte videot, kus üks tüdruk ütles et Jumal ei võtnud tema vanaema enda juurde, küsiti temalt miks. Tüdruk vastas, hoolimata sellest, et ta oli hea inimene, ta ei ole suutnud kunagi andestada. (Kas siis endale või teistele, sellest ei saanudki ma päris täpselt aru) Sellepärast ongi iga tegu meile kõigile olulise tähtsusega ja seda teha siis ka puhtast südamest, mitte et selline on minu kohus või muud sellist (ma pole seda kunagi niimoodi mõelnudki, olen see kes ma olen ja andis ka suurt usku see juurde kui paljud inimesed on mulle õelnud sõpruskonnas, et olen vahest isegi liiga hea südamega, aga mis ma sinna teha saan kui selline on mulle sisse loodud). Aga sain sellegipoolest sinu jutust aru ja sain ka viimasest lausest, mille kirjutasid, omale jälle taas hingelise rahulolu et minu abi temale (jälle - juba teisele inimesele minu kallitest)on see kui ma olengi lihtsalt tema juures ja kallistan teda, võibolla ma viimasel ajal piitsutan ennast tõesti liiga palju hingeliselt, aga ma tundsin et miski on minu käitumises väga vale. Tegelikult ma ise ju teadsin, et vanaema vajas tõtt, ja et see võib talle niimoodi mõjuda, kõigile ei mõju ta positiivselt. Igaüks leinab omamoodi. Aitäh sulle Le, oli palju abi ja olen siiralt tänulik sinu vastuse eest  Ja näen enda suhtes natukene rohkem vaeva, siiski mõned asjad väljuvad vahest meie oma kontrolli alt ja me kipume ikka ja jälle omale muremõtteid- ja halle juukseid pähe tekitama.

Siilupart, Sinu postitustes on tunda, tasakaalu ja Universumi usaldamist (miskitpärast oleks peaaegu kirjutanud inimeste usaldamist).

Valgust ja armastust!