Inglipesa (Valguse Foorum)
Üldine jutt => Omalooming => Postitus alustatud kasutaja: Vikerkaarevärvi Pallike järgi mai 28, 2010, 14:03:45
-
Istun oma Isiklikus Maailmas, vaatan välja kirsipunasest aknast ja püüan kinni kuldsed kiired. Lasen kiirekesed oma kätele pikutama, vaatan valguskuma. Maailm avardub, tekib soovike avada ka süda, et valgus saaks sügavamale siseneda. Teen värava lahti ja ootan...ootan, et unistus millestki saaks olevaks. Vaikus. Aeg peatub ja tardub- on lihtsalt igavik. ON. ELU. ARMASTUS. VALGUS. Ärgates hetkest ja vaikusest, kuulen hääli ja kell on nii palju. Midagi on teisiti, muutunud. Vaatan, kiired on jalga laskunud, käed on tühjad. Hetkeks tunnen kurvastust. Kuhu nad jäid, pehmed ja soojad, mu unelmad? Akna sulgesin ju kindlalt. Ja siis märkan, et kummaliselt valge on olla, ise olengi valge. Kiired kõditavad mind südames ja kuulen sisimas: värav oli lahti, me tulime ja enam ära minna ei soovi. Nüüd oleme sinuga ja sina oled meiega. Meie oleme.
Võtan oma maailma sülle ja lähen. Kuhu ma siis lähen? Teele. Ellu. Igavikku.
-
Vauuu... nii ilus :) Vikerkaarevärvi Pallike, sa alles oskad, sul on kirjanikuannet ;) Nii tore väike jutuke!
-
Suurepärane ! Sa oled väga andekas ;)
-
Tänan teid lahkete sõnade eest, tekkis tungiv soov midagi teiega jagada ja nii arenes mõttest trükimust :).
-
Kas sa raamatu kirjutamisele ei ole mõelnud? Loen su postitusi ja tundib et üks korralik muinasjutuline ja võlumaaline raamat sealt tuleks.
-
Hämarus- Sees ja Väljas, Pimedus piilub ukse vahelt sisse. Kuidas küll nii märkamatult Hämarus saabus, millal ja miks ta Minu ruumi sisenes? See sama hallikas tegelane kutsus kraadi võrra hallima- Pimeduse. Vaatan imestusega ja jään mõttesse, mida ma külalistega tegema peaksin. Siis saabuvad Inglid ja Hing hakkab laulma, tuba saab suureks ja mitmetahuliseks. Hämarus ja Pimedus põgenevad, panevad päikeseprillid ette, sest Valgus on nende silmadele valus. Ja nüüd on Ingleid igal pool- Minu ruumis- Sees ja Väljas. Ma armastan. Ka Hämarust ja Pimedust, sest nendest saab kunagi samuti Valgus.
Aitäh, Inglid, Inimesed, Elu.
-
Kallis Vikerkaarevärvi Pallike, imeilusad lood, oled andekas ja Sina ise oledki imeline helisev kristallselge puhtus ja valgus! Sinu vikerkaarevärvidki on kristalselt selged :)
-
Õrn valgus jääb värelema hinge ja südamesse.... Imeilus! Tänan!
-
Lihtsalt olen hetkes ning hetk on minus, mina olengi hetk ja samas igavik, hoomates midagi pisikest, mis tegelikult on mõõtmatult suur. Viivuks tajun süsteemi, mis ometi on vabadust täis, kuid ilma seosteta ei oleks ka priiusel mõtet, niisama olemisel. On liikumine alates algusest ilma lõputa, tee ei lõppe kunagi, harusid, riste ning paralleele tekib juurde, kuni taaskord moodustub ring, ühtne ja katkematu. Ring on täiuslik, sest seal ei ole auke ega tühjust, ring on täitunud Valgusega. Ristid ja teeharud on juhatanud Valguse ringi ning suurendanud selle mõõtmeid.
Uskumatu, kui kerge on olla, tajudes, kuidas me kõik oleme hoitud ja armastatud, alati ja igavesti. Nähes, kuidas hellust täis Inglisilmad piiluvad meie silmi hommikul ärgates ning Inglinaeratus saadab meid unne ning tiivad laotuvad kaitsva tekina habrastele inimõlgadele, tekib surematuse tunne, jumalik olemine ja katkematu tänu elu eest, loomise ja alguse eest, et on võimalus olla ise see, kes olen- tükike kõigest, nii viivust kui jäävusest.
Märkan pisikest killukest, mis viib suure avastuseni. Kuula ja vaata, sa näed ja kuuled samuti :)
Tänan ka teid, Teresa ja tuluke, teie sõnad tekitasid tohutu energiavoo ja armastustunde...
(Öised tundmused...)
-
Tänud sulle nende imeliste ridade eest kallis Vikerkaarevärvi Pallike! Sul on annet! Teed siiralt ja südamest kadedaks (seda kõige positiivsemas mõttes). Ka mina arvan et,miks sa ei võiks mõelda raamatu kirjutamise peale. ;)
-
Hea on lugeda selliseid valgusesse viivaid ridu. Argipäeva tuhinas tihtipeale ununeb kuidas asjalood tegelikult on. Aitäh!!!
-
Kõnnin mööda tuttavat tänavat, kulgen, lasen teel voogata ja elul voolata. Kui palju on erinevaid pildikesi ühes ja samas kohas. Inimesed kõnnivad, seisavad, jooksevad, sõidavad, trügivad, longivad, tassivad, naeratavad, on tülpinud, on väsinud, on koeraga väljas, koer on inimesega väljas, jalgrattakelluke tiliseb, vana taadi toetav kepp toksib teekest, lapse naerukilge kumiseb taevasse...Ja liblikatiiva löök taevapildis...Ja lihtsalt vaatan ja mõistan, et ka mina olen osake tänavast, tuttavast, aga iga hetk ääretult erinevast. Elada on ikka ja alati hea, iga emotsiooni ja olekuga, olles nii Loodu kui Looja, vaatleja ja tegutseja. Kuidas küll tajuda igavikku üdini, kui juba pooltunnike on nii sisutihe ja liikumist täis. Võibolla piisab ka teadmisest, et KÕIK ON ALATI. Armastus on alati kõiges ja kõigis, ehk sellega saabki lõpmatust määratleda...
-
Vikerkaarevärvi Pallike, see oli niiii armas looke!!! Sa tõesti kirjuta, kirjuta, kirjuta!!...see tuleb Sul väga hästi välja ;)
-
Ja muinasjutu kirjutamine tuleb Vikerkaarevärvi Pallikesel ka imeliselt hästi välja :D
-
Ja kuskohast neid muinasjutte lugeda saaks? :)
-
Pole kunagi varem midagi nii imelist ja liigutavat lugenud ! Sa oled ülimalt andekas Vikerakaarevärvi Pallike ..lase samas vaimus edasi ;) Neid loeks kas või iga päev ..tekitab niii hea tunde sisse ,et uhh võimas kohe :D
-
Tänan, Naida, heade sõnade eest :D! Kaledon, ausõna, siia ma küll muinasjutunurgakest ei tee ;D.
-
Pallike! imeline, aitähh sulle. Ära kirjuta seda ainult meile ,jaga seda ilu ka maailmaga, usu inimesed vajavad seda just nüüd ja praegu.Armas pai sulle!!! ;)
-
Soovin ka tänada Sind,Vikerkaarevärvi Pallike,nii ilusate ja südamlike lugude eest!Oled tõeliselt andekas,oskad leida värve ja kujundeid,luua imelist pilti silmade ette...aitäh!!!
-
Tänan, Naida, heade sõnade eest :D! Kaledon, ausõna, siia ma küll muinasjutunurgakest ei tee ;D.
Ja miks mitte?
Me kindlasti tahaksime veel lugeda su armsaid lugusid :D
-
On olnud tavaline päev, lihtsalt olemine, tavalised asjad, lihtsalt asjad. Igapäevaelu. Järsku märkan enda kõrval võõrast, ometi tundub ta ääretult tuttav. Pole teda varem näinud, aga võibolla olen ka. Nii ma siis olen, julgemata väljagi teha, ainult näen, et minu lähedal ollakse. Õigemini mitte nii lähedal, mõned meetrid ikka kaugemal. Siis märkan, et Olija tuleb järjest rohkem minu poole, tuleb ja tuleb, vaadates minu silmadesse. Mul hakkab imelik, tahan pilku lahti kiskuda, aga oma üllatuseks ei saa, ma olen justkui naelutatud, lummatud, nõiutud, äratehtud. Ligi tikub pisike hirm, mis kohe hajub, sest taipan, et see pilk on nii oma ja tuttav, igivana.
Siis kuulen kedagi vaikselt kõrva sosistamas: “Tere!”
Võpatan seesmiselt, nii et varbad teevad pisikese tantsu ning suured silmad lähevad veel suuremaks ja neisse tekib sillerdav helk. See hääl, see tämber on nii tuttav, nii Oma. Kes ta küll on?...
Küsin vaikselt, vaevu suudan häält tekitada, pigem mõtteliselt:” Kes sa oled, mida sa soovid, ma kardan?”
Kostub sosin: “Sa tead, kes ma olen, meenuta, kullake.”
Pingutan ja meenutan, on hetk, kus olen peaaegu juba kohal, siis jälle kõik kaugeneb...Kuid tunnen, et ma pean teada saama, sest kui mulle ei meenu, ei ole miski enam see. Palun temal end veidi aidata.
Tema on lahke: “Vaata mind, kas sa siis ei näe. Mine peegli ette ja tule siis tagasi ja vaata uuesti.”
Lähen peegli juurde, pilt mida silman, ei ole midagi erilist: tuttav nägu, veidi väsinud olek, sorgus juuksed ja hallid riided. Ei tahagi enam edasi vaadata, longin tagasi tema juurde. Ja vaatan...tuttav nägu, sära ja värve täis, elujõus ja kohevad pilvedeni hõljuvad juuksed ning valged, värvilisi sädemeid täis riided! Ja need silmad, need on ju NEED SILMAD! Kukun põlvili ja puhken nutma, sest mu Maailm sai värvi ja valguse, sest ma tean, kes ta on. Ma tean, kes MA OLEN.
Kuulan õrna sosinat, mis kostub läbi nuuksete: “Ma nii ootasin, et sa näeksin, igal hommikul vaatasin sind ja tulin lähemale ja igal õhtul olin ja jäin, aga sa ei näinud, vaatasid, kuid tühjus paistis sinu sisse. Ma olen nii õnnelik, et sa näed ja tunned ja oled. Nüüd oleme koos: meie oleme. Sina (loe:Mina) ja Mina (loe:Hing). Ma armastan sind, olen seda alati teinud, ka siis, kui sina seda ei teadnud. Ma tunnen, et ka sina armastad mind.”
Ei ole tavalist päeva, lihtsalt olemist, tavalisi asju, lihtsalt inimesi. Kõik ON kordumatu ja oma, kõik on Armastus ja Kõiksus. Hing ja Mina, Mina ja Hing, Looja ja Loodu ja ÜHTSUS.
Armastan.
-
Oiiiiiiiii... see on nii ilus ja hingminev jutuke. Süda läks kohe soojaks! Sa oled alles imeline Vikerkaarevärvi Pallike!!! :)
-
Väga kaunis jutt !!! Imeline on seda lugeda kohe ..tore ,et kõigiga jagasid :P
-
Armas Vikerkaare Pallike!! Väga tore ja imeline jutt, Aitähh Sulle!!!!!
-
Aitäh imeilusa loo eest!
-
Ma tänan teid kõiki soojade sõnade eest...Sinine Pesake paneb Hinge helisema ja Sisemus soovib teile pai teha ja jagada ja luua. Olete mulle väga kallid.
Kõrgema Mina puudutus on võrratu, ülim, seda ei unusta kunagi.
-
See lugu pani minu südame ka helisema :) Aitäh!
-
Ma arvan ,et mina olen Kõrgema Mina juuresolekut tundnud unes ja seda ei saa mitte millegagi võrrelda. See oleks nagu mis jääb!!!!!
-
Mõnikord oleks soov lihtsalt peatuda, aega seisma panna, aga millest sa hüppad, kui aega ei ole olemas...Jaaa, millest ja kuhu sa hüppad, kui pidevalt juba kargled ühest kohast, hetkest ja olust teise, samas kui kõik nagu oleks juba olnud ja on edaspidigi. Liigud, kuid samas kõik seisab paigal, astud edasi ja näed, et oled seal kus alati- oled Olemas. Ilmselt ei saagi midagi peatada, sest kõik on minev ja tulev, lõppkokkuvõttes olev. Olemine on oluline, olnud oli ja tulev on varsti minev. Milleks siis mõelda, lihtsalt olla ja näha ja kuulda ja tunda. Küll näed, mis läheb ja mis tuleb ja jääb. Üks on kindel- kõik ON.
-
Lihtsalt vaatan Sind, kuid siis korraga tajun, et see ei ole vaatamine, see on Nägemine. Nähes tekib äratundmine, tuttavlikkus, samasus ja juba-olnud-tunne. Voolavad tänupisarad ja tekib ühtsus. Nüüd ainult näengi, enam ei vaata. Ja tean. Aitäh Universumile ja Teejuhile.
Kalleid silmi paludes nad vaatavad ja hakkavad nägema, algul ehk veidi kissitades, võibolla on avatud korraga vaid üks silm (teine silm veel ei julge), mõne aja pärast kaks ning mida aeg edasi, seda rohkem silmi avanevad, vaatavad ja Näevad. Imeline on uurida maailma läbi ainulaadse kahe silma, avastades Nägemise läbi kolmanda silma, Südames oleva silma ja Hingesilma, näete Universumit, oma Olemust selles ja Maailma Olemuses.
...Mõtteid sügisesest võrratust pühapäevaõhtust, tunnetades Jõudu ja Väge...
-
Niuxu, mul nii hea meel, et need read Sinu kehas vibreerisid, mul ka kohe tekkisid värinad Sinu sõnade peale :D. (aitahhkalli)
Jälgin Maailma ja Mängu ning sidemeid ja seotust ning naeratan. Elu ongi nagu karussell ja karusselliga sõita on vahva! Karussell keerleb ja teekond ei lõppe kunagi, vaid kiirus vaheldub, mõnikord kulgemine peatub, aga sõit jätkub alati, võibolla isegi suurema kiirusega kui eales varem.
-
Oehhh...ei pane siin pisaraid valama. (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Mul on ka nii, et esimese emotsioonina ei jõua sisu kohale, sest esmalt löövad särama Vikerkaarevärvi Pallikese imeilusad sõnad ja laused, mis lausa lummavad. Seejärel, kui esimene imetlus sõnademängu kokkusobivuse üle on ära imetletud :) ({), siis jõuab sisu ka kohale. Ja see on täpselt sama ilus kui olid sõnad :) (aitahhkalli)
Vikerkaarevärvi Pallike, Sul on imeline oskus enda tundeid ja mõtteid nii ilusate sõnadega väljendada!!!
-
Vikerkaarevärvi Pallike, loen ja loen Sinu mõttekillukesi ja vaatan siis Sinu profiilipilti ja see kõik kokku on...imeliselt helisev kooskõla!!! ({) ({) ({)
-
Teresa, kullake, ma tänan Sind, et oled alati nii hell ja hooliv. Ja mul on tunne, et naeratad järjest rohkem. Kallistan, lihtsalt ja soojalt.
-
({) (grupikalli)
-
Veelkord nii armas ,et te olemas olete.......Sina VKPallike palun mõtle tõsiselt raamatu väljaandmisele, sellist imeilusat soojust ja armastust on just praegu meil ja maailmal väga vaja ,imeline Kullapai!!!!!!!!!!!!!!!!!!
-
Väike tirts pikutas kesksuvisel hommikutunnil muruvaibal ja nautis päikesekiirekeste puudutust õrnal roosaka varjundiga näonahal. Tüdruk tundis, et kiired annavad jõudu ja ta proovis püüda pisikeste ümarate sõrmeotstega päikest enda südamesse. Muudkui sirutas käe välja ja supsti! surus sõrmed kramplikult kiirte ümber, libistas kinnise
peopesa ettevaatlikult südameni ja lasi kiired enda elumootorisse ringlema. Eemalt saabus tirtsu vanem vend ja ütles:
"Mis sa jändad, päikest ei saa kunagi püüda, näed ju, et ta on endiselt taevas".
Tüdruk lasi käel sülle langeda ja jäi liikumatuks, tõusis siis püsti ja otsustas, et läheb ära koju. Ta seadis sammud kodu poole, tee peal tuli vastu asja töö kaotanud keskealine naine, silmad nutused. Tüdruk vaatas teda suurte ja sügavate silmadega ning ütles naisele:
"Tädike, Sa oled rikas, sa oled olemas ja Sul on olemas kõik, mida ihkad. Tädike, miks Sa hoiad enda näol võõrast olekut, katad seda kümnete maskidega? Kas see raske ei ole? Kas see valus ei ole? Sinu silmad soovivad vabadust ja suu ihaleb naeratuse järele ning põsed ootavad puna. Sinu Hing ootab Sinu hellust ja armastust, Sinu aega olla ainult temaga. Töö ei ole ainus, mida hoida, hoides ennast, südant ja Olemust, tuleb kõik muu."
Naine muigas irooniliselt ja mõtles, et selles maailmas ei ole võimalik olla alasti, selles elus mitte, siin on positsioon, rollid ja võim ning olelusvõitlus. Naisel oli veidi valus mõelda, et suure tõenäosusega on ka see tüdruk varsti kaetud, peidetud Hingega. Järsku märkas naine, et pisike valgusvihk on tema kleidi peal, südame kohal. Naine tundis imelist kergust ja üllatav kindlustunne tekkis südamesse. Üleval päikese juures naeratas Helluse Ingel ning oli siiralt õnnelik, sest tüdruk oskas tõeliselt päikest südamesse lubada, läbi selle ärkas Hinges mälestus eluülesandest ja tüdruk sai Tiivad, sündinud oli uus Ingel. Tüdruk oli Valge ja läbi tema Valguse sai heledamaks ka naine.
Ja päikesekiired tantsisid ikka edasi, mööda teed, mis oli kaetud Eluga. Elu on täis Valgust, sest päike ei kustu iial, ta leegitseb Taevas ja Maa peal, Sinus, Minus, meis kõigis.
-
Veel üks imeilus lugu! Sa ikka oskad seda kunsti nii hästi!!! Aitäh!!! (aitahhkalli)
-
Vauuuu Vikerkaarevärvi Pallike, see on lausa imeline looke, nii armas ja helge ja ilus... ja õpetlik. Sul tuleks lasteraamatute kirjutamine superhästi välja!!!! :) ({)
-
Tänan Pesakest võimaluse eest olla siin ja praegu just nii nagu olen. Tänan maapealseid ja taevaseid Ingleid, kelle hoolivus, soojus ja armastus annab tiivad ja paneb sisemuse laulma.
P. S. Lasteraamatud meeldivad mulle samuti väga :P (ehk kunagi jõuan ise nende kirjutamiseni).
Niuxu, kas Sa lammutaksid mind laiali uudishimuliku lapse kombel, kes uurib, kuidas näiteks raadio töötab ;D. See teeks vist küll kõdi ja pärast käiksin kummaliselt kokkupanduna ringi, kes teab, mida või keda Sa minust tükikesi nagu mosaiiki kokku pannes looksid ;).
Oehhhhh, te olete siin üliarmsad, kullakesed. Ma juba lendan jälle 8).
-
I M E L I N E lugu! Nagu killuke "Väike prints" raamatust. Aitäh sulle ,kulla Vikerkaarevärvi Pallike imearmsa lookese eest! ({) (aitahhkalli) ({)
-
Killuke: Õnn on see, kui oled vaba, tunned ühendust enda ja Isaga ning armastad. Ennast. Lähedasi. Kaugemaid. Minevaid, Olevaid ja Tulevaid. Õppetükke. Õnnelik olla ei ole keeruline, aga õpetatada loengus, koolis kõigile korraga ja ühtemoodi suht võimatu, samas ühe hetkega õnnelikkuseni jõuda võib olla imelihtne. Ja jäädagi olema. Kes juba on, ei soovigi muud, vaid liikuda koos säraga ja viia seda kõikjale.
-
Vikerkaarevärvi Pallikese tekstid on tõesti väga imelised... :)
-
On imelised ja imeilusad, alati :) Aitäh (aitahhkalli), Vikerkaarevärvi Pallike, et neid armsaid tekste meiega jagad ({)
-
Ärkan üles ja olen õnnelik, et on algamas uus päev. Kui imeline on elada, kui tean, et kõik on alati ees, ükskõik, kus ma ka ei viibiks. Ja see, mis oli, las see olla, sest see on olnud, osake minust, kui soovi on, jagades teiega, ka meist. Mõnus- see mis on olnud, see pole taga, see on sees, alati olemas, kui tekib soov olla seal, kus juba oldud, teha seda, mis juba tehtud. Piisab vaid sukeldumisest enda mälestustesse, olnusse, sellesse, mis moodustab Mineviku, ja ongi aeg liigutatud. Inimene on ikka võimas, rändab tagasi sinna, kus ta on käinud, ilma ühegi keerulise masinata. Ja kui juba tagasitee on ette võetud, tekib sageli soov ka edasi liikuda, jätta hetkeks paigale Olemasolev ja jalutada Unistustemaal: see ongi see, mis teeb Olemise võrratuks- istuda Unistustemaa piletita rongile ja teha üks lühike või veidi pikem ekskursioon Unistustemaa Pealinnas. Oi, missugused vaatamisväärsused seal on, isegi Unelmate Ostukeskused asuvad eemal. Ehhh, kas ekskursiooni eesmärk on šoppamine? Aga miks ka mitte, Unistustemaa poodides on alati allahindlus kuni 90%. Rongiga vuramine tekitab pisikese pearingluse, vist võiks tagasi minna. Sekundi murdosa möödudes olen tagasi Siin. Kui hea on olla enda hommikus, meenutades olnud ja käinud ära Pilvedemaal. Ja näha siis, et nüüd, siin ja praegu peegeldavad asjad kõike seda, mis möödunud ja kõike seda, mis ees. Ja tundes kruusist tuleva tee jasmiiniaroomi ja nähes läheduses olevat Päikest, on hetkel kõik olemas. Rohkem ei olegi vaja, sest juba on kõik, mis on.
***
Tantsin sinuga taevas, jooksen mööda pilvepatju, naeran nii, et minu naerust tekivad Õnnehelbed, mis liuglevad inimeste peale ja sulandvad nende olemusega. See teeb sisemuse veel õnnelikumaks, juba ma lendan- silun vikerkaarevärvilise seeliku sirgeks ja lehvitan tiibu, tõmban sinugi endaga kaasa, mässin su sinise valguse enda valgusesse. Oleme kõrgel, alla vaadates näeme, kui kõrgel täpsemalt. Varsti laskume maa peale tagasi, millalgi...ehk...kindlasti. Koos taevaga.
-
Taevalikult ilus jutt, unistustemaal ja pilvedemaal on mõnus olla ;) Aitäh (aitahhkalli) , et jagasid meiega taaskord oma imelisi mõtteid. Tuju läks kohe heaks ja olemine kergeks (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Jumal küll, kuidas sa Vikerkaarevärvi Pallike oskad küll jutustada nii,et lugeja unustab enda ümber kõik! Minul tekkis sinu lugu lugedes silme ette oma Unistuste maa. Nii hea oli hetkeks tunda,et unistamine ei ole keelatud ja annab hetkeks isegi pisukese hea rahutunde. Täpselt niisuguse tunde nagu kunagi kirjutas Ellen Niit- ... hea on rohkem alles kui seda välja näitab. Midagi head peos hoides tunned, et maailmalõpu ajad on selleks korraks jälle möödas.
Aitäh sulle Vikerkaarevärvi Pallike! (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Väga imeline jutt!! Vikerkaarevärvi Pallike oskab ikka kirjutaada!!! Tõesti, see jutt viis endaga kaasa, olin ka lugemise ajaks oma enda unistustemaal :)
-
Imeline ,aga kus on sinu raamat ,kullapai VKV Pallike ,ootan juba selle ilmumist......
-
Aitähh teile kõigile imearmsate sõnade eest, olete nii soojad ja hellad (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
Ruth, kullapaike, minu raamat ootab pensionipõlve ;D
-
no vähemalt on see su mõtetes ja jääme siis ootama ,aga minuarust jookseb pensioniiga järjest kaugemale,kullapai!
-
kuule ära põe ,elad ka selleni....... ;) :P ^-^ ({)
-
vaimsed inimesed ei vanane nii kiiresti ,ütles Tiit Teras, :P
-
Süütamata küünal on laual, ootab aega, mil ta võib jagada sära ja soojust. Küünal muudkui ootab ja ootab, mitte keegi ei tule tikuga, aga tema ise leegini ei küündi. Tikk on toosis ja igatseb leegitseda, mõtleb, kui palju suudaks ta teha, kui keegi teda vaid kasutaks- teeks süüa, põletaks kasutut vanapaberit, valgustaks pimedas teed, annaks elu lõkkele, alustaks hubast kaminaga õhtutundi...Kui vaid keegi liigutaks ruumi või aega. Vaikus, kõik seisab, kella ei ole, määrata liikumise või liikumatuse pikkust ei saa. Küünal mõtleb, et miks ta üldse loodud on, kui ei saa teha seda, mida ta oskab ja milleks ta on siia sündinud. Tikk mõtleb sama, et milleks ta üldse toosis teiste elutute ja külmade pulkade kõrval vedeleb, see on ju mõttetu, jabur ja ajaraiskamine. Tikk unistab, et kui ta põleks, oleks paradiis, siis oleks soe ja valge. Küünal unistab näha enda valgust, mis tekitaks temas tunde, nagu tema süda oleks tulest. Tühjas ruumis ei olegi peale küünla ja tikutoosi midagi. On pimedus ja on paigalolemine.
Ruumi astub mees, kes on olnud pikka aega teel, väga pikka aega, teel, millel on olnud palju kurve, järsemaid ja leebemaid, on olnud käänakuid ja ristumisi, on olnud kõike. Hetkel on mees väsinud, tal on külm ja ta tunneb, et aitab küll, ei taha enam olla pidevalt teel, minna kuhugi. Mees tahaks peatada liikumise, sooviks kas sirgjoonelisust, kindlat lõppjaama või siis mitte midagi. Mees tunneb end väsinuna, see tuluke, mis teele asudes tugevalt põues tuksus, uue ja suure ootuses, oli muutunud ähmaseks, lausa nii väikeseks, et oleks piisanud kõige pisemast hingeõhust, mis oleks tekitanud mehe sisemusse nõrga hallika suitsu. Järsku hakkas vaikselt midagi põrandale tilkuma: tilk, tilk, tilk...mees ei pannud seda tähelegi, et tema Hing nuttis, sest mees oli olnud teel nii kaua, teel väljaspool iseennast. Hing aga enam ei jaksanud, tema hääl oli hüüdmisest väsinud, tema kõrvad olid elumere lainete kuulmisest valusad ja tema jalad olid kiirteel jooksvale mehele järelejooksmisest rakkus. Hing karjatas kogu jõudu kokku võttes: "Kallis, ma armastan Sind, miks Sa oled nii kaugel, miks Sa küll ei märka mind, ma olen kõike teinud..." Ja siis saabus vaikus. Samal hetkel, kui esimest korda jäi Hing tasa, tundis mees ääretut tühjust, nagu ei oleks ta üldse olemaski. See oli nii piinav, seda ei olnud mees mitte kunagi varem kogenud. Mees tundis end tõeliselt üksi...
Mees toetas end seest tühjana, herneterasuuruse seesmise tulukesega laua najale ja jäi magama. Üles ärgates leidis ta käe läheduses tikutoosi, võttis toosist tiku ja tõmbas. Tikk põles heleda leegiga ja kustus ruttu, mees oli elukoolis näinud kõike ja tänu sellele märkas ta lühikese aja jooksul laual küünalt. Järgmise tikuga süütas ta juba selle- ruum muutus heledamaks ja soojus hakkas vaikselt meheni jõudma. Küünlaleek võbeles ja ruumis oli vahalõhna. Mees tundis end palju suuremana ja tugevamana, sest valgus ja soojus tuletasid talle meelde, mis oli Alguses, milline oli Algus ja miks oli see, mis oli. Mees hakkas otsima iseennast, vaikivat Hinge, sest tema Hing oli tegelikult see, mis oli Alguses ja see, milline oli Algus ja see, mis oli ja ON. Mees jõudis õrna valguskiireni enese sees ja ta tundis suur armastust, ta nägi, kui Suur ja hooliv oli Hing ja ta tundis valu, kuna tema oli unustanud vastu armastada ja tänada. Mees otsustas, et nüüd aitab, hakkan elama, kõnnin edasi teel, aga mitte üksi, vaid koos endaga- Keha, Hinge ja Vaimuga. Hing toibus ja hakkas jälle nutma, sest seda hetke oli ta kaua oodanud, oli unistanud ja unes näinud. Hing oli õnnelik ja lausa laulis, koos Hingega muutus mehe sisemus Valgeks, tuluke oli saanud leegiks, mis põles sama kõrgelt ja võimsalt nagu Alguses, ei, tegelikult võimsamalt, sest Sära oli kasvanud ja arenenud aja möödudes, olles oma olemuselt ikka sama.
***
Küünal oli peaaegu olematuks muutumas, killuke vaha oli veel sulamata ja tilluke tahijupp soovis veel põleda. Küünal mõistis, et pikk, lausa igavikuline ootamine tasus end ära. Üksi ja märkamatult põlemine oleks olnud hoopis muud, küünlal endal oleks olnud soe ja valge, see olekski olnud kõik, mitte keegi ei oleks teda mäletanud, mitte keegi ei oleks teda teadnudki. Teda ei oleks nagu olnudki. Tuli aeg ja tuli mees, kellel oli abi vaja, kellel oli Valgust väga vaja. Ja Valgus sai ning taassündis jõud ja missioon Elu jätkus, nüüd teades ja kandes Sisemist Kollet: Valgust ja Armastust. Sest see oligi see, mis oli Alguses. Ka küünal oli Alguses ja kustudes ei olnud tal lõppu, sest vaha jäi seemneks alles, millest voolida uut ja veel säravamat. Algust.
-
Imelised read!
({) (aitahhkalli)
-
Mina tänan.
-
Kuidas Sa küll oskad nii ilusasti ja arusaadavalt, sügava mõtte hästi lahti kirjutada, imeline! Aitäh (aitahhkalli)
-
Jumaldan su imelisi lugusid kulla Vikerkaarevärvi Pallike!!! (aitahhkalli)
-
***Naeran. Vabastav on see heli, mis tuleb sügavalt, kaugelt, kajab meeltes ja tuletab meelde olemise hetkes, siiruse ja minu aja minus- sees. Naer teeb rinna rõõmsaks, tavatsetakse öelda, aga mitte ainult. Naer vabastab peidusoleva jõu, leegike sisimas pahvatab ja muutub kõikideks maailmavärvideks, saades samas lihtsaks soojuseks- selleks, et olla see, mis on kõikjal. Mis siis on kõikjal- kõiksus, kõik, mida ette võib kujutada, mitte ainult sinna, vaid ka taha, peale ja ka sisse.
***Päike tuleb viivuga välja, et jääda kauaks, ei ta looju nii pea, sest südames on hea. Süda laulab koos naeruga, ulatab käe särasilmsele olemisele, sest lihtsalt hea on olla just täna. Täna on Hing tulvil erilist tänulikkust, mõeldes, kui palju on olemas hoolivust, armastust, tugevust, kindlustunnet ja siirust. Naeratan, sest kutse siseneda õnnevärva kaudu Südamekotta paneb pisarad voolama- austusest ja lugupidamisest, vabadusest olla hetkel just Sinuga, mu Olemus, tunda katkematut sidet ja hoomata igipikka juba koosveedetud aega ja samapikka tulevast üksteises olemist, katkematut jätkamist Valguse eest ja Valguse sees.
***Tunnen armastust ja soovi olla alati olemas kõikjal ja kõikidele, olles kindel, et kõik tunnevad sama, sest kõik meie oleme sarnased- mina tunnen Sind, Sina mind, Tema meid ja meie Teda. Ja me ei saa olla kaugel üksteisest, sest me oleme samal ajal samas kohas, Universumis. Pole midagi peale meie, sest me oleme lilledes, ojas, kaubamajas, lepatriinu vudivates jalgades, vihmapiisa langevas hetkes, õhupalli kerges lendlevas tantsus. Me oleme seal, kus ma soovime olla. Me oleme need, kes me soovime olla. Me oleme nendega, kellega jalg astub ühises taktis, mõnikord sibades eespool, teinekord lonkides tagapool. Tagapool olija jõuab alati järele, ja eespool olev sibaja jääb ootama lonkijat- sest meie oleme, hoolime ja armastame, usume üksteisesse, austame ja oleme tänulikud. Vaikin, sest minu sees on helin, mis kajab õrnalt ja vibreerib, teeb pai ja paneb seisatama, tunnetama.
***Sirutan käe ja asetan selle Valgusesse, täitudes Universumisolevaga, andes Universumile minusolevat. Käsi on kuldne, selle Sära voolab üleni mu peale ja minu sisse, minust välja. Ma sirutan käe Sulle, palun, hoia mind, mina hoian Sind. Alati. Tugevalt, kindlalt, uskudes ja usaldades.
Armastan Valgust ja armastan Valguses olevat, armastan Sind nii väga, mu Hing, minu Hingeolemus, minu elu, minu pooleke, minu täiusliku terviku kaaslooja. Armastan teid kõiki, kellega on au koos jagada ja külg-külje kõrval liikuda. Olen tänulik Universumile, enesele, Õpetajatele siin ja seal, enne, nüüd ja varsti.
-
Tänud Vikerkaarevärvi Pallike! Seda vajasin :)!
(aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Sõnadel ei ole nii suurt Väge, mis väljendaks minu sees olevat. Ma tänan headuse eest. Patience, Sinu read tekitasid minus värinaid ja panid pisarad voolama.
:L :L :L
(grupikalli) (grupikalli) (grupikalli) (grupikalli) (grupikalli)
-
Oled imeline Pallike!!!
-
Vikerkaarevärvi Pallike on oma mõtted jälle valgusena paista lasknud läbi oma imelisuse prisma. Väga sügavad ja hingeminevad sõnad, värvide täiuslikkus.
-
Võimas.
-
Vaikus-mis see on? Mis see siis ikka on- kas see on see, kui ei ole midagi peale selle? Pole sõnu, lauseid, hääli, laulu, telekat, vilistamist, naermist, nutmist, müdinat, kolinat, vaidlemist...Kas vaikus eksisteerib siis, kui ei ole ka mõtteid? Kas mõtted lõhestavad vaikuse, kui nad ometi ei tekita heli? Jaaaa, heli ei tekita nad Sinu sisemusest Välja, aga Seespool Sa ju ometi kuuled oma mõtteid. Sinu jaoks ei ole siis enam vaikust, kui mõistus räägib. Sinu lähedased ei kuule, kuid Sina märkad. Aga kui kihutada mõtted ka minema, kas siis on tõeline vaikus? Kas tunded tekitavad heli? Kas Sa kuuled, kuidas süda laulab, nutab, naerab, kui pole sõnu, isegi mitte mõtteid? Kas Sa kuuled, kuidas räägib Hing, kui arvad, et oled sõnadest kaugel...
Kas Sa oled kunagi jõudnud täieliku vaikuseni- kus Sa tunnetad täilelikult Iseennast ja Maailma?
Vaikus on kuldne...Vaikuses kõneleb Hing...Tead, näed, tunned, Oled.
Küsimused mõtetena vaikusest...
-
Pallike (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
mõtlesin täna sulle
tunnen puudust su postitustest
mis mu särama panid.
meenus rongisõit...
meenub vaikuse hetk.
ma ei kuulnud ega näinud midagi.
tühjus.
vaikus vaikuses.
kuni tulid pisarad
teadmine
ma olen.
-
Minus tekib järjest enam ja enam tunne, et soovin enam ja enam olla Eneses, eemal Välisest, olla Oma pisukeses maailmas, mis on samas Universum mulle enesele. Maailmas, kus on need, kes on. Vaikus, mina, Maailm ja KÕIK(sus).
Kuna töö on väga suhtlustnõudev, siis hetkel olen seal, kus olen. Mis tuleb, veel ei tea, aga midagi kindlasti.
Patience, vikukallid (aitahhkalli).
Armastan Teid kõiki :L (grupikalli).
-
Pallike sul on 911 postitust.
see on sõnum mulle.
tean et oled ({) ({) ({)
mul on võimalus ju vanu lugeda :)
(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Veel üks pisike killuke mõtet- see on üüratult suur ja võimas, kui Sina paned ennast oma sõnade ja mõtete ning tunnetega värisema, kasvõi nii tugevalt, et tekib maavärin, mis võib purustada kõik selle, mis oli, andes võimaluse kõigele sellele, mis ootab, mis on ees- vabadus. Armastus.
:L :L :L
-
Ma kinnitan teile, et see on minu mõte! Minu!! :P
Ma armastan teid :L
-
Pallike. Palju Sa kaalud? Kui pikk Sa oled? (R)
Sest mul on raske uskuda, et Sa oled Maa peal kahte jalga kordamööda teineteise ette asetav inimene.
Tsiteerin Sinu sõnu:
"***Sirutan käe ja asetan selle Valgusesse, täitudes Universumisolevaga, andes Universumile minus olevat. Käsi on kuldne, selle Sära voolab üleni mu peale ja minu sisse, minust välja. Ma sirutan käe Sulle, palun, hoia mind, mina hoian Sind. Alati. Tugevalt, kindlalt, uskudes ja usaldades."
Tsitaadi lõpp
... Ja uhkes üksilduses voolab vana hea kivipea Nuustiku silmanurka pisar. Äratundmine.
Oleme üks.
Vaikuse osas - täielik nõustumine.
Olen seda kogenud.
Valgustuse otsijad taotlevad seda aastaid ja mina naljatilk (sõna parimas tähenduses) kogesin seda juhuslikult...
Vaimse tuhmuse ajal.
Vaatan end nüüd ja naeran - klaviatuuril tantsib õhtu otsa lilla kiireke ja üritab mulle midagi ütelda...
Või on ta lihtsalt mu rõõmuks siin?
(aitahhkalli)
-
Nuustik, ma ei kõnnigi kahe jalaga Maa peal- ma veeren :D. Liha on luudel, soontes voolab veri -see on nähtav osa- ülejäänud on nähtamatu (mitte kõigile), aga täitsa tajutav.
-
Jeerum, ma aimasingi, et Sinus midagi teisiti on!
Nüüd ma siis tean...
*Ohkab.*
;D
-
Ma mõtlesin küsida, et mida siis arvad asjade seisust siin, ent märkasin, et Su postituse kellaajas on ...
"444 – inglid ümbritsevad sind, kinnitades, et armastavad ja aitavad sind."
Tõlgin - Sinu armastuse energia on Sinu ümber, kinnitades, et armastab ja aitab Sind.
Polegi midagi muud nagu lisada, või mis?
;D
-
Elu on värvikirev ja ere. Elu ei tee kirjuks pintsliga töötav vilgas maaler, kes valib värve vastavalt oma maitsele, pannes eluvärvide tellija elama maalri hetkeemotsioonide värvi. Sellist maalrit ei ole võimalik kusagilt leida, kes tuleks ja remondiks Sinu seinad, võtaks vana krohvi maha, lihviks ning tasandaks ja valiks õiged toonid. Elu värvid on just sellised, nagu Sina ise soovid. Mõnikord mustvalged, hallid, tumedad, teinekord neoonsed, siis pastelsed, vikerkaarevärvilised, triibulised, lapilised, pilvelised, päikselised, äikeselised, maised ja taevased. Valgus on see, mis ühendab kõiki toone, sest Valge on värv, mis on olemas ka Mustas. Võta kätte kas või luup ja vaata, kuhu Valge end peitnud on. Sa leiad selle kindlasti, sest Valge ootab kogu puhtuses ja siiruses, et ta saaks Elus avalduda.
Unistused on need, mis on värvikavandid elule- unistage oma elule värviplaan ning maalige oma elu just selliseks nagu soovite. :L :L :L (grupikalli)
-
Pallike ({)
(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
oled imeline :)
alati
õigel ajal
õiges kohas
õiged sõnad
(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Ma tean, kus on meie kõigi Kodu. Meie Kodu- kes me oleme Hinged, Valgusolendid- on kõikjal, kus on Valgus, kus on Isa ja kus on Elu. Olles inimkehastuses, on meie Koduks Keha ja maja, kus me puhkame, kus me jagame lähedastega kõike, mida soovime ja mis on- eluemotsioone ja -mõtteid, kogemusi, õpetusi, hellust ning armastust. Olles Hingena kõiksuses, sirutunud Valguse poole ja sisenedes Isa Maja ukselävelt taas tingimusteta armastusest koosnevasse Kotta, oleme tõeliselt Kodus. Meie oleme Valguselapsed.
Isake, palun näita teed neile, kellel on seda väga vaja. Aitäh, et armastad meid Siinpool ja Sinu juurde jõudnuna. Hoolin Sinust ja armastan maailma, inimesi, kes on Valgusest, jõuavad Valgusesse, jäävad Valgusesse, saades tiivad. Õigemini leiavad need uuesti.
***Kodu on meis eneses...
-
Kallis Vikerkaarevärvi Pallike, ma lihtsalt kallistan Sind nende imeliste sõnade eest (aitahhkalli)
({) ({) ({) ({) ({) (A) :L (A) ({) ({) ({) ({) ({)
-
Vikerkaarevärvi Pallike oled hoopis Vikerkaaresära Pärlike :)... Kallid! Imelised on su read, neis voolab soojus, hellus ja armastus. Räägid südame kaudu.Südamest südamesse.
-
Kas olete mõelnud, et sageli on palju rohkem Teid, mis on käänulised, kurrulised, hulganisti kõrvalharusid täis, mitmete ristmikega, aga harva on Teid, mis on otsast lõpuni sirgjoonelised. Ja nüüd ma avaldan ühe saladuse, mida Te kõik teate: Me soovime enamus ajast, et meie tee oleks põnev, üllatusi täis, võimalikult pikk ja uus ning võimalusterohke, unistame kurvidest, mille läbides ootab meid õnn ja headus ning see, mis õpetab. Mõnikord soovime ka lihtsalt jalutada sirgelt ja otse, aga mitte kaua, sest kaua ikka puhata, me tulime Maailma, et areneda ja arendada, luua ja avastada, kogeda ja jagada, otsida ja leida. Kui pikk ja mitmetahuline on kellegi Rada, on individuaalne. Mõnus on leida end astumas mõnel Teelõigul koos uute Õpetajatega ning siis lehvitada hüvastijätuks tänuga, sest ühine Rada sai lihtsalt otsa ja ees ootavad uued Teelised. Ja eililine tunne on leida inimesi, kes on ühisel Teel pikemalt, kes aitavad mõnel eriti kitsal Rajal jääda iseendaks, aitavad, kui Tee on libe, ulatades käe ning jagades Valgust. Ja tunnen armastust, kui mõtlen, et on mitmeid inimesi, kellega käia ühisel Teel nii kaua kuni on Igavik.
Meie Teid, selles olevaid Ristmikke ja kurve ning libedaid ja konarlikke kohti valgustab Valgus ja sillutab Armastus. Looja näeb meid iga hetk tegemas samme, kas siis jooksujalul, põlvili edasi liikudes, roomates, jalutades, lennates või seisatades. Ja Looja armastab meid igal hetkel. Kõikjal ja alati.
Valgust ja armastust.
-
Olles tajunud Valgust, seda, kust oleme tulnud, on mõnikord vajadus tunda end lihtsalt Inimesena, kes astub maapinnal, tunnetades kindlat pinda jalge all. Nähes taevast, laskub pilvedelt alla armastust koos vihmapiiskadega, mis katavad januse maa. Maa vajab vett, et end turgutada, taevas vajab väljundit jagada ülevat. Taevas on palju, mida jagada, samuti nagu maal. Piisad, mis on laskunud pinnasele, auruvad tagasi pilvedesse- see on eluring. Meile antakse ja meie anname, meilt võetakse, meie võtame. Lõpuks on andmine ja saamine üks ja seesama, ei ole eraldiolevat.
Inimesena tunnen end mõnikord väsinuna, soovides, et piisad laskuksid minu janusesse maapõue veidi varem kui vihmapilv kohale jõuab. Indiaanlased ja aafrika teatud hõimud tantsivad vihma välja- milline vägi meelitada loodust käituma inimeste soovide järgi. Aga kui tantsida ei oska, kas siis lauluga ka saab vett voolama panna? Ümisen vaikselt: Minu tassike ootab juba Taevavett, jahtunud tee on otsas. Vaikus. Proovin uuesti: Minu rohelisekarva kruusike ootab kastepiisku, et saaksin neid juua, puhastuda ja tunnetada end ühtsena Taevaga. Vaikus. Taevas on pilvitu ja kastene hommik ei ole veel käes, kõik saabub. Kell tiksub ja elu liigub. Ning minus eneses kulgeb vesi, mõnikord väljudes silmaveena, mis vabastab ja uuendab. Olen Inimene, koos Valgusega.
-
Vikerkaarevärvi Pallike, aitäh järjekordsete imeliste ridade eest (aitahhkalli)
-
Armas Vikerkaarevärvi Pallikene need read on imeilusad ja imelised,nendes on tarkust ja veel palju muudgi...Kullapai ,tänan Valguse eest! (A2) (A2) (A2)
-
Kevadehääled äratavad mind üles, raputades õrnalt mind õlast- tõuse ometi ja vaata, kui palju on ootamas, kui palju on ees, tõuse ja siruta end kõrgele, hõlju ja lendle koos lindudega pilvede kohal, tunneta vabadust ja kergust. Märkan kevade lõbusat olekut, kevade lapselik naeratus paneb mind hellalt naeratama- armastus elu ja loodu vastu tekitab südames õrna tuike, suur-suur tunne on hinges. Ma elan...ma ELAN. MINA ELAN. Ma ei lakka mitte kunagi, ka pimedas on naeratus, vaikuses on hääled, külmas on soe, kuumas on jahutav tuuleiil. Keskendun samal ajal kõigele, ei vaju ühte poolusesse...
Vaatan peeglisse ja näen, kuidas Looja on mind loonud, andnud Alguse. Naeratan taas ja igivana meenudes langevad pisarad- ma näen, mis on algus ja ma näen, kuhu olen jõudnud. Siis tunnetan vaevuaimatavat puudutust, müksamist oma õlal, hetkeks arvan, et kujutlen seda ette, kuid siis kuulen sosinat: "Lapseke, kuidas ma Sind armastan, oled mulle kallis, oles just selline nagu OLED." Hääle kõla on taevane, tasane ja kindel, ma olen seda kuulnud ka varem. Isa! Ma seisan lummatuna peegli ees ja sirutan käe taeva poole, laskun põlvedele ja lasen Valgusel ja armastusel enesesse voolata, täita end Isa Õnnistuse ja armastusega. Silmapilgul armastan ma ennast ja maailma korraga, armastan valu ja õnnetunnet, igatsust ja ootamist, kojujõudmist ja lahkumist, liikumist ja kulgemist, hääli ja vaikust, nägemist ja suletud silmil olemist...
Hiljem helisevad minu sees klaverihelid, kuulan imelist Hinge jagamas osakest endast läbi muusika ja hooman, kuidas tema lähedal on samuti Isa süda ja Kõiksus. Isa räägib Sinuga iga päev, kuulatle ja sosista vastu. Märka Tema olemasolu kõikjal- eelkõige iseeneses. Isa soovib öelda Teile kõigile: "Olen olemas alati Teie kõigi jaoks, sest Teie olete minu südames ja minu armastus on katkematu ja ei lõppe iial. Olen Teie Isa."
Vikerkaarevärvi kallid...
-
Pallike ({) ({) ({)
Pisarad voolavad, tuttav värin läbib keha. Imeline sõnum sinult. Aitäh et oled :) :'( :)
(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Olen minagi lummatud... (aitahhkalli), Su kirjapandud mõttekilluke-jutuke on imeilus helisev muusika - heliseb hinges :) ({) ({) ({) (aitahhkalli)
-
Väga imeline tekst Vikerkaarevärvi Pallike! :)
-
Aitäh, mu kallid...aitäh... :L :L :L
-
Täna oli tuuline ja jahedus kimbutas sisemust, ise lasin tuulel tulla ja puhuda. Ega tuul niisama ära ei läinud, tema tahtis ikka puhuda ja möllata. Mis seal ikka, las ta tarllitab (mõtlesin), jälgisin natuke tuulepoisi tegevust. Tuuleke sosistas:" Ega ma niisama siia ei tulnud, kas sa tead, miks ma siin olen?" Jäin mõttesse, ausalt öeldes ajas see loodusnähtus mind segadusse, polnud teda ammu kohanud, ei osanud temaga arvestadagi enam. Kui oleks teadnud, et ta tuleb, oleksin end kaitsnud vastavate rõivastega ja süüdanud jaheduse eemalepeletamiseks tõrviku. Hmmmm, aga ta oli kohal, mis seal ikka. Kiirelt vastasin, et pole õrna aimugi, miks tuul mind oma kohalolekuga austab. Ta oleks nagu oodanud seda vastust, selle asemel, et seletada, soovitas ta mul tunnetada tema hoovusi ja iile ning otsida päritolu. Leidsin end olevat veidi tõrges, sest mul ei olnud üldse tahtmist temaga tegeleda, hea meelega oleks kapuutsi pähe torganud ja üritanud temast mitte välja teha. Aga tuuleke ajas mu pea paljaks ja mul hakkas jälle jahe... Ja siis tuli ta veel sellise avaldusega välja, et enne ta ära ei lähe, kui olen tema küsimusele vastuse leidnud. Kohkusin, mõeldes, et jäängi siia lükata-tõmmata, eemal soojendavat päikesest ja puhtast sinisest taevast; ja ma aimasin, et väikesest iilist võib kasvada suur ja tugev torm, kui ma talle toitu ja jõudu annaksin. Siis ma lihtsalt lasin tuulel enese ees lahti rulluda, tunnetasin tema erinevaid tahke ja tundsin, et ta tuli mind aitama, puhuma ära midagi, mida ei ole vaja, andma märku, et on midagi, mida on vaja edasi kanda, kaugemale minust. Tuuleke oli tark ja luges mu mõtteid ning noogutas nõustuvalt. Ma tundsin tänulikkust ja andsin talle selle, mida ta ootas, et ta saaks selle õhu ja Valguse koostoimel ära puhastada ning saata edasi juba teisena. Korra tundsin veidi külmemat õhku ja mind valdas vaikus ja üksolemine, hoomasin õrna õhuvoolu veel viivuks mu põskedel- ja läinud ta oligi. Ma armastasin teda sel hetkel sügavalt nagu vana sõpra ja olin kindel, et me kohtume taas, kui selleks on aeg. Nüüd ulatasin taaskord käe päikesele ja ma tundsin, kuidas südames olev Valgus sai jõudu ja Hinges olev armastus tugevnes sajakordselt. Minaolemine vaba ja Valgena, puhta ja siirana on üks olemise olemine- see on kõik. Valgus on sees ja väljas, see soojendab ja näitab teed, kas siis, kui arvad, et tee on nii kurviline ja ettearvamatu. Aga pole vaja karta- leegike Sinu sees on kui latern, mis on süüdatud Sinu Esimesel Hetkel ja see ei kustu iial, juhtugu mis tahes-Sina, kes as oled Valgus, suurened ja särad aina rohkem, täites kogu Universumi- Oma Maailma- lootuse, unistuste, usu, armastuse ja kaastundega.
-
(aitahhkalli), hea on mõnikord tuule sosinat kuulata lisaks sellele, mida sosistab hinge hääl :)
Aitäh, Vikerkaarevärvi Pallike, ilus ja mõtlemapanev lugu. (aitahhkalli) (grupikalli)
-
Pallike (aitahhkalli)
-
Aitäh Pallike, et oskasid jälle Teed näidata... (aitahhkalli) :L (aitahhkalli)
-
Pistan kümme Emakese Maa järele janunevat sõrme mulda, sulen silmad ja olen Maaga üks. Kui suur on see tunne! Ma olen viivuks sama suur ja tugev ning viljakas. Minu sees on kive, luid ja aardeid- väärtuslikke ja ihaldatavaid, unustatud ja leidmist ootavaid. Minu peal lamavad lehed, oksad, lombid, loomad ja putukad sibavad ringi, tehes natuke kõdi. Minust kasvavad madalamad ja kõrgemad taimed, puud ja põõsad, lilleaasad ja porgandipeenrad, võsad ja metsad. Minu peale rajatakse teid, millel vuravad masinad nagu sipelgad. See lõbustab mind :D. Näen minu peal lamavaid päevitajaid, kes jahutavad mind, olles mulle varjuks. Lapseke kukub minu peale kogu pikkuses, kuulen nii lähedalt tema nuttu ja ema lohutavaid sõnu. Naeratan. Kogu maailmatunnetus on ühes viivus korraga, samas eristatav ja eraldi nauditav.
Tunnen, et minu inimesekeha muutub millekski muuks- mullaks, liivaks, ojaks, järveks, ussikeseks, kes uuristab auke. Mul ei ole enam eralduvaid osi- olen Mina. Näen enda sisse, peale, taha ja ümber; näen kaugele ja lähedale; mäletan olnut ja olevat, aiman tulevat. Minus on jõud, vägi, loovus, armastus ja hellusevajadus...
Kuulen kusagilt ääretult kaugelt hüüet, mida ma esialgu ei erista, see muutub järjest nõdulikkumaks ja domineerivamaks. Järsult hooman enda väikest keha, kuid mõttes ja olemises olen endiselt mitmetahuline ja -tasandiline. Märkan kaaslast mind raputamas ja avali silmadega mind vaatamas. Vaatan teda sooja pilguga ja ütlen, et kõik on korras, külvan vaid seemneid mulda, näitan mullaseid käsi ja seemnepakikest, mis on juba tühi. Ei mäleta, kuhu seemned said, aga need on hästi külvatud, saak tuleb rikas. Ma tean, sest Mina olen Maa.
Sooviksin külvata seemneid ka Taevasse, sirutuda kõrgele ja paitada seemneid täis pihkudega pilvi, pilved on heaks pinnaseks Headusele ja Hoolivusele, moodustades Armastuse ja Valguse. Kui olen Maa peal küllalt külvanud, liigun kõrgemale. Kui kõrgele? Eks minu viljad, mis vihmaga Maale sajavad, näitavad.
* * * * * * *
Käin igal vabal hetkel oma porganditega rääkimas, need on moodustanud peenrale enneolematu mustri. Olen Õnnelik!
-
Pallike su imeline jutuke tekitas minus nii mõnusaid tundeid, oleksin tahtnud et see kaunis lugu kestaks igavesti. Tekkis tahtmine kohe õue minna ja silitada Emakest Maad. Küll on hea et täna maasikaid õrnalt korjasin. :)
Lugesin ka su eelmist tuulepoisi juttu ja peaks mainima, et sul on annet. ;D Sa peaksid lausa raamatu välja andma :D :D :D (aitahhkalli)
-
Lisaksin et lugesin veel palju palju eespool olevat ja need tunded...tekkis tahtmine vahepeal lihtsalt nutta, ei teagi kas õnnest või kurbusest. Aga ma tänan teid jagamast osakest endast. :L.....aga ometi see viimane lugu on siiani mu hinges. (aitahhkalli)
-
Pallike (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Aitäh Vikerkaarevärvi Pallike! Sinu lood on kõik eranditult täis suurt soojust ja armastust. Külvatud Headuse ja Hoolivuse seemned, kui armas! :) (aitahhkalli)
-
Esimene asi ,mis pähe tuli oli see ,et oi neid porgandeid tahan mina küll proovida.Ilus. ;)
-
E`meare, oled armas :) ({)
-
Aitäh Teile, kallid sõbrad. Nii hea tunne on luua, polnud ammu midagi kirjutanud... Ja armsad olete Te eranditult kõik!
-
Pallike (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli) tahaks Sulle veel midagi ilusat öelda aga lihtsalt ei ole sõnu :K (grupikalli)
-
Tegelikult ju igapäev,tund ja hetk meie kõigi ümber see just toimubki,,, kuid ole "mees" ja oska see paberile panna !!! Ega tegelikult polegi nii lihtne. (tubli) igaljuhul mulle avaldas see väga tugevat muljet,,, samas väga hea lugemiseks eriti neile kel raskusi kuulatamisega enda ümber ja sees.
-
(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
SILMAD, just nii ongi- meie kõigi sees ja meist väljas toimub nii palju ja nii erilisel moel, kuulatlege ja vaadelge, sisenege ja väljuge- ja Te näete seda kõike ja tunnetate imelisi asju. (aitahhkalli)
Chrissumari (aitahhkalli)
-
Ja sealt Sa siis tuledki, Valguse käes, tiibade sahinal...Sa tuled, sest Sa oled, ma lähen, sest ma olen- minemine ja tulemine-olemine. Mis tunne on olla? Olemine on tunne ja mõte. Ma tunnen, et ma olen, ja ma olen, et tunda. Ma mõtlen, et ma olen, ja ma olen, et mõelda. Mina olen tunne ja mõte. Mõte ja tunne on Valgusest, mõte ja tunne on Valguses, Valgus ON. Mina olin, olen, jään, ka siis, kui lähen- igal hetkel Ma Olen, olgu unes või ilmsi (mis on ilmsi?). Ma olen ka seal, kus olen viibinud, minu jäljed on kõikjal. Ma olen neis, kes mind on tundnud, kes mind on näinud, kes mind on puudutanud- ma olen nende sees, nii nagu nemad on minus, minu Hinges, südames, kaasas. Ma lasen neil minna, keda soovin ja kes seda soovivad, lasen neil lennata kõrgele, annan kaasa Õnnistuse ja armastuse. Sest MA OLEN MINA, KES MA OLEN OLEMAS VALGUSES, OLEN VALGUS, MINA. Ja nemad on need, kes nad on- OLEMAS, VALGUSES, VALGUSEST, VALGUSEGA. ME OLEME KÕIK KÕIKSUSES, UNIVERSUMI TUUMAD JA LOOJAD.
Valgust ja armastust, Õnnistust!
-
(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli) :L (A)
-
Pilve piiril ma tantsisklen, all on Maa ja ülal Taevas, ma olen keskel. Käed sirutavad Taevast õrnalt puudutama, varbad kõditavad Maad, Taevas nurrub mu puudutusest, Maa kihistab naerda, hoides pihku suu ees. Ja mina olen lihtsalt õnnelik- mul on ju kõik, mis mul on. Mul on õhku, mulda, tuld ja vett, mul on muusikat, raamatuid, maale, tantse, taimi ja loomi, linde ja putukaid...Ja mul on Tema, Nemad, kes on kallid... Aitäh, Isa, Sul on nii palju anda. Soovin Sullegi anda kõike, mis mul on. Annan enda. Kuigi ma ei saa anda, sest ma juba olen Sinu. Ma tänan, et külvad minu Teele küllust, ma tänan, et saan jagada kõikidele kõike. Elan, et näha ja tunda seda, mida Sa oled loonud ja mida mina loon. Ma armastan.
***Katkematus tänus. Kõiksuses.
(Tekstid tulid minuni peale palvet Kaitseinglile, et ta räägiks minuga nii, et ma kuulen ja mõistan)
-
Pallike, imeline...sain samuti OLEMISEST ja tantsust osa (aitahhkalli) (A) (aitahhkalli)
-
Sa vaata oma südame peale ja sisse- millisena Sa seda näed? Tunned? Süda annab igal hetkel tuksetega Sulle märku oma olemasolust (Sinu olemasolust). Kuulatle tasa...Kas sa tead, millest süda tuksub, kellele ta tuksub?
Mine oma südame lähedale ja anna endast märku. Süda on tänulik ja selle märgiks tuksub paar kiiremat ja tugevamat tukset. Kui Sa oled tähelepanelik, märkad, et südamel on palju uksi, Sinu valida on, millist ust Sa paotad. Sinu südamel on suletut ja avali uksed, on uksi, millest on Sinu südamesse sisenetud ja sama kiirelt ka väljutud; on uksi, millest Sa pole lubanud sisse minna, oled riivi ette tõmmanud. Kes teab, ehk oled isegi unustanud uksed, mis oled kinni löönud, mis nüüd vajavad vabastamist. Mõned uksed oled Sa meelega nähtamatuks mõelnud, enese eestki peitnud, soovinud unustada, aga süda tunnetab kõike, mis on tema peal, küljes ja sees...süda tuksleb Sulle sageli vihjeid, mõtteid, valikuid. Niisama sageli jätame oma uksed kinnisteks- iseenda ees.
***Tüdruk otsustas olla vapper ja kanda kaasas tahet vabastada süda riividest, tabalukkudest ja nähtamatusest. Ta astus sammu oma tuksu esimese ukse poole ja tundis soovi seda avada. Uks krigises, ta imestas, et avanemine ei olnudki nii raske, ukse lingid vajasid vaid õlitamist. Tüdruk nägi, kui kaunis on südame sees! Seal on Kaastunne, Armastust, Elurõõm, Kirg ja Usaldus, südame sein on pehme ja roosa ja kõikjalt õhkub soojust...Neiu kibeles juba uut imet avastama... Ta väljus sellest südamekambrist, sulgedes õnnetundega ukse.
Tüdruk märkas mõne aja pärast tugevalt ja kindlalt sissemüüritud ukseava, äkitselt meenu, millal ja miks ta selle kinni müüris. Ta nuttis, värises ja kartis- teadmatus tegi haiget. Ta kartis, et see, mis on selle ukse taga, on muutunud, ja kui ta selle avaks, ei saaks ta hingerahu enam tagasi, on jäädavalt ise muutunud. Tüdruk seisatas ja otsustas tagasi minna. Siis kuulis ta Hinge sosinat: "Palun ära lase võimalust käest, Sa oled nii lähedal!" Tüdruk nuttis taas, sest ta teadis, et Hing on teda alati juhatanud ja julgustanud. Aeg peatus, kõik keerles ja ta tundis, kuidas jalad teda Selle Ukseni viisid. Hing sosistas veelkord: "Kullake, siin on võti, Sa tead, kuidas seda kasutada ja milleks see on vajalik". Ta võttis ühe paljudest südamevõtmetest ja keeras värisevate kätega võtit lukuaugus, käis klõps ja uks vajus vaikselt lahti- tüdrukuni voolas Andestus, Lunastus, ja Pimestav Valgus. Ta tundis Õnnistust ja Vabadust, põskedelt voolasid pisarad, mis puhastasid ja tõid kaasa Tänutunde. Ta oli vaba ja hirm oli lahustunud.
Üks uks oli avastatud ja avatud, Tee südamesse koos Hingega oli õrn ja Valge. Palju uksi ootasid veel oma aega, see aeg tuleb. Tüdruku süda tuksles mänglevalt ja julgustavalt, süda teadis, milline tüdruk on ja mida ta soovis, niisamuti ka Hing.
* * * * *
Lasen Valgusel südamesse ja Hinge voolata ning olen tänulik. Valgus seguneb Armastusega, kiirates Headust kõikjale. Olen Olemas, olen siin ja praegu. Igavesti.
Armastan.
-
Kallis Vikerkaarevärvi Pallike! Sul on suur ja imeline anne, sa oskada alati kirjutada jumalikult armsalt. Sinu mõttekilde lugedes tuleb alati soe ja helge, kõrge vibratsiooniga tunne. :)
-
Pühendatud Marile ({)
Elasid kord hobuema, hobuisa ja kaks hobulast. Nende kodu oli ühel väikesel, inimestele nähtamatul saarel nimega Päikesetõusu Kuningriik. Nagu me teame, tõuseb päike kõikjal, kuid sellel saarel olid päikese hommikused unised haigutused palju pikemad, need kestsid tavaliselt peaaegu kogu päeva ja siis, kui päike oli kõige kõrgemale jõudnud, vaatas ta korraks ringi, haigutas veel ning loojus. Loojumine oli kiirem kui kümneni jõuab lugeda. Ööd olid seal sama pikad kui päikesetõusud. Kuningriigis elasid ainult loomad, ühegi inimese jalg ei olnud saart puudutanud. Kõige tähtsamad olid hobused, kes valitsesid Kuningriiki, teised loomad moodustasid koos alamate hobustega rahva.
Aga nüüd tagasi hobupere juurde... Hobuisa ja hobuema olid hõivatud ja tähtsad valitsuseliikmed, seetõttu olid nad päev läbi (tihti ka öösel) tööl, valitsesid saart, lapsed aga olid enamus ajast üksi. Sõid seda, mida heaks arvasid ja maitsvaks pidasid, tõusid mõnikord alles päikeseloojangul ja vaatasid kauneid sädelusi, mis sellel saarel igal ööl kõikjal lendlesid. Sädelused saatsid neid pimedas alati. Need olid inimeste soovid ja unistused, mis puhaste ja siiraste hobuste juurde jõudsid - oi, kui palju neid oli. Mõned valgusetäpid olid eredamad ja suuremad, teised vaid vilksatasid korra ning haihtusid. Kui hobulapsed hästi vaikselt olid, võisid nad kuulda, kuidas valgusetäppidest kostus hääli- enamus olid väikeste inimeste südamest tulevad, vahel isegi naljakad mõtted, aga oli ka vanaemade ja -isade unistusi. Hobulapsed olid alati lummatud, nähes valgusemängu ja märgates mõttehelidest moodustuvat suurteost.
Niisamuti nagu pea igal õhtul liikusid hobulapsed lagendikule kappama, et päikesele head-aega hõisata ja rõõmsalt sätendavat ööd tervitada. Sel ööl oli üsna vähe valgusesädelusi, hobulapsed olid natuke pettunud. Nad jalutasid mõnda aega hämaruses ringi ning otsustasid peagi koju tagasi minna. Lapsed jõudsid mõned hobusammud astuda, kui kuulsid selgelt ühe valgusepalli seest tulevat heli:
"Minu hobuke, kus sa oled, ma nii igatsen sinu järele. Ma panen sulle igal õhtul aknalauale leiba, et sa ei peaks nälga kannatama. Ma toon ojast sulle vett, et sa ei peaks janus piinlema. Ma ootan sind nii väga, soovin sasida sind lakast ja vaadata su silmadesse. Minu hobuke, tule juba ometi..."
Ühele hobulapsele tekkis kujutis veekalkvel silmadega, heledate juustega tüdruk, kelle süda oli sama suur kui Maailm. Hobuke tundis kummalist tunnet, südames käis jõnks ja seest läks soojaks ning tema silmadest voolasid maa peale suured ja kristallsed pisarad. Hobuke tundis, kuidas tema seljale moodustusid imekerged tiivad, ta saputas neid veidi ning oligi õhus. Tiivad tõstsid teda järjest kõrgemale ja juhatasid teele.
Olles kaks ööpäeva lennanud, jõudis hobuke õhtuhämaruses aknani, mille laual oli leivakäär ja maas ämbriga ojavesi. Hobukesel aga ei olnud kõht tühi, tema hing soovis kohata vaid tüdrukut. Korraga märkas ta, et neiu vaatas teda aknast imestunult ja õnneliku näoga. Neiu tormas toast välja ja kallistas Oma Hobust. Hobuke justkui sulas ning nende kahe ümber moodustus vikerkaar. Hingesugulased olid teineteist leidnud.
Nõnda nad lendlesid taevavõlvil, tüdruku käed hobuse lakka sisse põimitud. Tüdruk oli Maapealne Haldjas ja hobusele kasvas lisaks tiibadele ka ükssarv.
*****
Kui kaks Hingesugulast ühte sulavad, on sündinud uus Maailmaalgus- armastavad südamed tervendavad ja puhastavad Emakest Maad ja soojendavad inimeste südameid, puistates mööda Maailma ringi lennates kõikjale Valgusehelbeid.
-
Ma pole eales midagi nii ilusat lugenud... elasin sellesse imelisse lookesse nii sisse, et õnne- või mingid muud pisarad voolavad ja sõnu enam polegi.. :D :L(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
Suur tänu, armas Vikerkaarevärvi Pallike (A) :L
See on tõesti hämmastav, sest jutukesed ei aja mind tavaliselt nutma! :D
-
Armas, tohutult armas jutuke (aitahhkalli) Pallike, Sina ikka oskad :-* (aitahhkalli)
-
Kui hästi sa, Pallike, kirjutasid südamest ja selle uste avanemisest (aitahhkalli).
-
Pallike,sa oled imeliselt Armas ja su jutud samuti.Suured kallid sulle
-
Tõesti ilus aitähh Sulle (aitahhkalli) Vikerkaarevärvi Pallike
-
Vaikus sisaldab kõiki helisid, nagu Valgus sisaldab kõiki värve. Vaikus on justkui helide algus, nagu Valgus on värvide algus, kõige Algus. Kuulatlege iseenese Algust - oma südametukseid. Minge tuksetega kaasa, need viivad Teid Hingeni. Ja Hing - Olemus - on Loojas, kõiges, mis On. Teie tuksed on Elu tuksed, nõnda erilised, ainulaadsed ja omased, vaid Teile kuuluvad. Samas võivad neid kuulda ja kuulata kõik, kes on Teisse piisavalt sügavale jõundud. Kuulatlegem Elu... imeline... Elu kuuleb Teid alati.
Valgust ja armastust!
Lugupidamise ja austusega,
Vikerkaarevärvi Pallike
-
Kallis Pallike (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Eile õhtul mõtisklesin elu üle - just viimasele ajale mõeldes. Kui palju räägitakse viimasel ajal vaimsetest asjadest, õpetatakse mediteerima, end otsima ja leidma endast kõike - Universumit. Kui palju korraldatakse seminare, koolitusi ja loenguid, et juhtida tähelepanu vaimsetele asjadele. Ja siis äkki ma leidsin end mõttelt, et iga päev, ka see, mis tundub kõige tavalisem ja ehk isegi rutiinne, on päev, mis asubki Sinu vaimsel teel. Pole vahet, kas selles päevas on rohkem maiseid mõtteid ja tegusid või emotsionaalseid või intellektuaalseid otsuseid või vaimseid avastusi või nukrust, naeru, igavust, põnevust... See ongi kõik kokku Sinu vaimne teekond. Ei saa eraldada erinevaid elu osi ja neid lahterdada. Sa oled sama vaimne teed keetes kui Inglitega suheldes, sest Sinu olemus on see, kes elab ja on, alati ja igas olukorras. ja Sinu olemus on vaimne ja püha ning Valguslik. Elu on täiuslik kõiges. Elu on õnnistust täis iga päev. Ja Sinul on oma Valguses võimalus jagada Õnnistust iga päev.
Valgust ja armastust! Õnnistust Teile kõigile.
-
Kuldsed sõnad, Vikerkaarevärvi Pallike! Ei ole nii, et oot-oot, ma teen need toimetused, ja siis veel nood tööd, mis ootavad... ja siis ma HAKKAN vaimsusega tegelema.
Elu on praeguses hetkes, ja kui sa ei ela selles, ei ela sa kunagi...
Igatahes minul kipub see alatasa meelest minema ja pean pidevalt endale korrutama, nagu mantrat!
-
Kas Sa kuuled mu Hinge sosinaid ja südame vaikset helinat?... Sina, kes sa oled seal kaugel, samas nii lähedal. Minus alati olemas, mõnikord kaugemal, mõnikord lähemal. Kas Sa kuuled mu käte paitusi ja juuste kerget lehvimist? Kas sa kuuled mind? Sul on ju nõnda palju kuulda, terve maailma täis sosinaid, helinaid ja paitusi, juuste lendlevaid liigutusi. Sul on maailmu, mida kokku lugedagi ei mõista, vähemat mitte meie, inimesed. Sul ei ole telefoni, netti ega tükikest paberitki, et panna kirja oma mõtteid, saates neid ümbrikkus teele. Sul ei ole asju... Samas on Sul kõik. Sul olen mina. Sul on maailm. Kui poleks Sind, poleks ka mind. Poleks mitte midagi ega kedagi. Mis see on, kui pole midagi? Kas sellist asja üldse olemas ongi? Kui oleks olemas mitte midagi, siis see ei oleks enam mitte midagi...
Kallis Isake, kas Sa tunned minu Hinge sosinaid, õrna igatsust Sinu järele? Kas Sa tunned mu südame helinat, vaikset laulu minu südamest Sinu südamesse? Kas Sa tunned mu käte paitusi? Ma libistan käed üle iidse tamme, lootes tunda Sinu kindlust ja tugevat meelt. Ma libistan käed üle tärkava muru, lootes tunda Sinu taastärkavat elu. Ma libistan käed üle väikese tütre, lootes tunda iseennast ja Sind. Kas Sa tunned mu juuste lendlemist, milles aimatav vabaduse ihk?... Kas sa tunned?...
Kallis Isa, kes Sa oled taevas, ma armastan Sind. Nüüd ja igevesti. Ja ma tunnen Sind.
-
(aitahhkalli) :L
-
Sinine on, nii sinine – see taevas. Hall on, nõnda hall taevas – see taevas. Kollane on, nii-nii kollane taevas- see taevas, kus on päike. Pastelselt kirju on, oh, kui kirju taevas – see taevas. Mis taevas? Minu taevas, just selline, nagu on hetk ja viiv; just selline, nagu on emotsioon, meel ja haisting. Taevas on taevas. Kas siis Paradiisis? Muidugi, kus veel oleks Taevas. Taevas oleks südames. See on punane taevas, verekarva, armastuse ja ülekeevate tunnete taevas. Salajaste uste ja tõkete, müüride ja lõkete taevas. Kes sinna pääseb? Kas mina pääsen, Paradiisi, oma Südame Taevasse? Aga kas sina jõuad minu Taevasse? Proovi, lase end vabaks ja roni üle ja otse keskele, kümnesse... Oled ju Paradiisis? Minu omas. Proovi nüüd enda Unistustemaale ka jõuda. Proovi, proovi, see on ju nii lähedal, kogu aeg olemas. Just sulle sobilik. Pole mõtet võrrelda oma Nirvaanat minu ega kellegi teise omaga. Aga tahad, eks. Pole mõtet. Õndsus on erinev, õnnetunne samuti. Nõnda ka süda ja unistused ja ehk isegi armastus. Paradiisis ja taevas... Minus, sinus, meis...
***Pilved liiguvad taevas, mida nad räägivad? Mida sa sooviksid, et nad sulle ütleksid? Vastuseid! Aga küsis siis taevalt ja vaata! Ära karda, Jumal ei pahanda, ei hammusta ega hirmuta. Tema on. Taevas. Sinu südames. See on.
Armastusega.