Üldine jutt > Omalooming
Mõttekillud
Gardemea:
Kuldsed sõnad, Vikerkaarevärvi Pallike! Ei ole nii, et oot-oot, ma teen need toimetused, ja siis veel nood tööd, mis ootavad... ja siis ma HAKKAN vaimsusega tegelema.
Elu on praeguses hetkes, ja kui sa ei ela selles, ei ela sa kunagi...
Igatahes minul kipub see alatasa meelest minema ja pean pidevalt endale korrutama, nagu mantrat!
Vikerkaarevärvi Pallike:
Kas Sa kuuled mu Hinge sosinaid ja südame vaikset helinat?... Sina, kes sa oled seal kaugel, samas nii lähedal. Minus alati olemas, mõnikord kaugemal, mõnikord lähemal. Kas Sa kuuled mu käte paitusi ja juuste kerget lehvimist? Kas sa kuuled mind? Sul on ju nõnda palju kuulda, terve maailma täis sosinaid, helinaid ja paitusi, juuste lendlevaid liigutusi. Sul on maailmu, mida kokku lugedagi ei mõista, vähemat mitte meie, inimesed. Sul ei ole telefoni, netti ega tükikest paberitki, et panna kirja oma mõtteid, saates neid ümbrikkus teele. Sul ei ole asju... Samas on Sul kõik. Sul olen mina. Sul on maailm. Kui poleks Sind, poleks ka mind. Poleks mitte midagi ega kedagi. Mis see on, kui pole midagi? Kas sellist asja üldse olemas ongi? Kui oleks olemas mitte midagi, siis see ei oleks enam mitte midagi...
Kallis Isake, kas Sa tunned minu Hinge sosinaid, õrna igatsust Sinu järele? Kas Sa tunned mu südame helinat, vaikset laulu minu südamest Sinu südamesse? Kas Sa tunned mu käte paitusi? Ma libistan käed üle iidse tamme, lootes tunda Sinu kindlust ja tugevat meelt. Ma libistan käed üle tärkava muru, lootes tunda Sinu taastärkavat elu. Ma libistan käed üle väikese tütre, lootes tunda iseennast ja Sind. Kas Sa tunned mu juuste lendlemist, milles aimatav vabaduse ihk?... Kas sa tunned?...
Kallis Isa, kes Sa oled taevas, ma armastan Sind. Nüüd ja igevesti. Ja ma tunnen Sind.
Delfiin:
(aitahhkalli) :L
Vikerkaarevärvi Pallike:
Sinine on, nii sinine – see taevas. Hall on, nõnda hall taevas – see taevas. Kollane on, nii-nii kollane taevas- see taevas, kus on päike. Pastelselt kirju on, oh, kui kirju taevas – see taevas. Mis taevas? Minu taevas, just selline, nagu on hetk ja viiv; just selline, nagu on emotsioon, meel ja haisting. Taevas on taevas. Kas siis Paradiisis? Muidugi, kus veel oleks Taevas. Taevas oleks südames. See on punane taevas, verekarva, armastuse ja ülekeevate tunnete taevas. Salajaste uste ja tõkete, müüride ja lõkete taevas. Kes sinna pääseb? Kas mina pääsen, Paradiisi, oma Südame Taevasse? Aga kas sina jõuad minu Taevasse? Proovi, lase end vabaks ja roni üle ja otse keskele, kümnesse... Oled ju Paradiisis? Minu omas. Proovi nüüd enda Unistustemaale ka jõuda. Proovi, proovi, see on ju nii lähedal, kogu aeg olemas. Just sulle sobilik. Pole mõtet võrrelda oma Nirvaanat minu ega kellegi teise omaga. Aga tahad, eks. Pole mõtet. Õndsus on erinev, õnnetunne samuti. Nõnda ka süda ja unistused ja ehk isegi armastus. Paradiisis ja taevas... Minus, sinus, meis...
***Pilved liiguvad taevas, mida nad räägivad? Mida sa sooviksid, et nad sulle ütleksid? Vastuseid! Aga küsis siis taevalt ja vaata! Ära karda, Jumal ei pahanda, ei hammusta ega hirmuta. Tema on. Taevas. Sinu südames. See on.
Armastusega.
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni