Üldine jutt > Omalooming
Möödujana
Mari:
Tuli selline mõte jagada teiega oma lahkunud venna loomingut. Ta oli poeet ja kirjanik, kelle elu lõppes 19 aastaselt ja kelle luulekogu sai kokku pandud, kuid on siiani jäänud teatud põhjustel avaldamata. Tema luuletused on minu hinges nii sügaval, nagu mälestusetempel, neid ridu lugedes tunnen isegi füüsiliselt tema lähedust. Siin on mõned minu jaoks eriti tähendusrikkad luuletused. Tema stiili iseloomustas arvisiialik kadrioruromantika kuid ta ei kirjutanud millestki nii hingestatult kui armastusest ja sellest kõik tema luuletused tegelikult räägivadki. :L
Vihmasajuvalus
Vihmasajuvalus
me pargid jäänud tühjaks,
elu puhkend õide õrnalt
aprikoosisalus.
Vihmasajuvalus
ma tean et linnas sind ei kohta
aga kuskil ikka koos me
sest ka sinul
on ju valus
Vihmasajuvalus
peeglina mind vaatab asfalt,
jälgib kuid ei vasta, sest on
lombid justkui kuumas vahus
Vihmasajuvalus
ka piiski lugedes ei tea -
kui palju vihma minu sisse
üldse enam mahub?
Silmad nagu sada aastat
Silmad nagu sada aastat,
teoreemi lõplik lahendus.
Surm on väike vaheldus vaid,
et hommikul taas naasta.
See külaline pole võõras,
su silmis juba leidnud kodu,
Nüüd sina juba keset kõdu
puitplaate lamad - enda kõrval
Nüüd igavik on sinu sees
ja silmad nagu sada aastat
ei tahagi nad enam naasta,
on valgus sinu kõnniteel
Nüüd männipuust on lauad sul,
kui kookonist sa sünnid taas
Veel enne kui saad tiivad sa,
on viimseks koduks jäänud muld
Ja silmad, mis veel naeratavad,
näevad saja-aastast und
möödujana
möödujana jääb lööduna linn
kivikõrbe ruumväljadel
anonüümne arhitektuur
ja põhjamaade praha
paekivitrepid
väliterrasside tülgastusest
tühjusega täidetud näod,
klaasidest kõverpeeglis
kui looklevad siin
tänavad, peod
on vaakum me ruum,
ahistatus ja iiveldushoog,
vaesuse lõhn, odav parfüüm,
maitsetute nägude ilmetu toon
kõrgkonts-kingasammudest
neil ajanäolistel treppidel
päikesesoojade käsipuudega
(siin ajaloo ristteedel)
möödujana olen lahkunud ammu
otsekui ette kõik siit jääks,
oleks kui ise seal kusagil ees
kannule vari vaid alati jääb,
kui astun ta tühjade
sammude sees
minnes kõigest sest mööda,
jääb usk vaid, et ees
on pilte millega näkku ei lööda.
usk, et ongi midagi veel
möödujana jääb lööduna linn,
langenud kindlus, aja hübriid
meie põhjamaade praha paekivitrepid
ehkki kunagi
sündisin siin
möödujana möödun ka möödunust,
oodatut oodates ei seisata teel
LIKÖÖRIÖÖ
Pühendus
On nimesid talletund vappidele,
magamistoakappidele postreid ja pilke
Luitunud linadel oodatud hetki
ja pühendusi kaante vahel
Adressaat, adressaat
Paekiviveerel
pane hoolikalt tähele,
mu kirjad on teel
Ja kui pimedus lõikab meid koduväravast,
on lahkudes teeviidaks
ainsaks vaid kaugus
Mustendav noorus, tänavamagistraal
Saab taevaste suurusest
ainus me valgus
Me läheme.
Kontsadest tikitud linoleumpõrandad
vahetab välja jalajälg kruusal
ja vahetuid tundmusi
sinus, mu kõrval
Sinu suvine kleit sulle joonistab puusad
Me läheme.
Hõlmad on tuules kui langenud lipud
ja seljad sulavad suvekuupilti
Lähedust mõõtes
suureks saab silmapilk - igavik
hoiab eneses tuhandeid hetki
Me läheme.
Selja taga varjudes on värv,
mis tumedaks maalib figuurid seal teel
Väheseid tean,
kes iial ei maga ja selleks on närvi,
et ärkvelolek pühendus on elule
Likööriöö.
Lööb vappuma kivid plaadimängija
terrassil ja laulab see, kel keelel on tuli
Röövides aega
homse käest ära
nagu see, kes laulab, kes varakult suri
Ja taamal on linn,
kus harva nüüd peatun
Harva sindki kohtan seal veel
Adressaat, adressaat
Paekiviveerel
pane hoolikalt tähele
mu kirjad on teel
Avantüür
Aeg avardub ahelreaktsioonina
kasuka taskuisse liuglevad käed
kui üksinda seisad
nagu lepitud saatus
mille viimast vaatust
veel isegi näed
kui taaskord sa võõrastel
linadel hingeldad,
edasi lükkub su igatsushoog
aga teades et kokku
te ühe hingega
millest sinu sees valutab pool
tähti langeb
täna öösel
kui langeb tähti
taevast alla
sinule
täna öösel
astud vastu
pimeduse
ilule
täna öösel
kui on pime
annad end sa
taevale
täna öösel
pöörad selja
hirmule ja
vaevale
aeg on jäänud
seisma sulle
musta taeva
all
täna öösel
lendab tulle
kõik mis olnud
halb
täna öösel
on sul soov
mitte minna
magama
sest täna öösel
hakkas tähti
tähti taevast
langema
delfiin:
Mari, aitäh (aitahhkalli) Kuidagi kurb, kuid samas südant soojendav :L
Meeldis väga luuletus "tähti langeb" ({)
Ingeri:
Väga tõsised, nukrameelsed ja sügavad luuletused nii noore inimese kohta, see on ainult imetlusega öeldud. Ma ei ole väga palju luulet lugenud, aga isegi mulle võhikuna tundub, et selline luule väärib kindlasti avaldamist.
camilla:
Aitäh jagamast, Mari (aitahhkalli)
Ilusad luuletused, nõustun, et väga sügavad luuletused noore inimese kohta.
Mulle meeldib väga Vihmasajuvalus ja samuti Tähti langeb.
Mari:
:) :) :) Tànan, et lugesite. Kui teile meeldis, jagaksin veel mònindasid.
Navigatsioon
[0] Sõnum
Mine täisversiooni