Üldine jutt > Omalooming
Jutud Südamest (võibolla natuke kuravd, aga siiski omalooming)
KrissuLiisu:
Kõik, mis tundub igavene, on siiski piiritletud! Elu tundub kestvat igavesena, kuid tegelikult on jalge all habras jää, mida me tihti ei märkagi. Me ei mõtle selle peale, kuid jalgealune võib kaduda iga sekund, ja me keegi ei tea ega oska seda oodatagi. Tihti mätlemegi, aega on, kuid see väheneb koguaeg ja me ei saa seda peatada, isegi, kui sooviksime! Lihtsalt tuleb nautida iga õnne sekundit, mis meile ette tuleb! Missiis, et neid võib olla vaid üksikuid.
Nii palju oli raskusi tema elus ja palju kauneid hetki temast meie silmis. Sa jääd alati meie mälestustesse ja mis kõige tähtsam, meie südamed ei unusta kunagi, sest midagi on puudu, nüüd, alati ja igavesti! See tühimik mis sinna tekkis, ei täitu enam kunagi. Sest seda täitsid sina, kes sa nüüd oled kaugustes.
KrissuLiisu:
Need, kellel on tiivad, nemad neid ei kasuta vöi ei oska, aga need kelle tiivad on murtud, nemad kahetsevad seda, nad nutavad, et miks lasin käest vöimaluse, kuigi kui hiljem on need sul tagasi kasvanud, nemad ei tunnista seda, vaid matavad need oma mötetega. Ja on uuesti augus. Miks te ei aita neid, kes iseennast eiadata ei suuda ega oskagi. Miks te olete nii üksköiksed, miks te matate nad kohe maha, kuigi teil oleks vöimalus talle käsi ulatada? Miks te ei usu tegelikke valetajaid, vöi ongi nn profesionaalsus elus null ? Nii rumalaid viteid nagu: te mängite vöi valetate… -Annab välaj möelda, sest kui te nn targad avaksite silmad, ja vaataksite ka korra enda ostsa, mida te näeks…? Seda, et olete rumalad, ei midagi muud. Anna mulle andeks K, et olen olnud sulle niivörd halb söbranna. Tahan, et sa ei pea mu vastu viha vähemalt, enamat ma ei ootagi, tean vaid seda, et ma pole sulle kordagi valetanud. Meie teed lähenad ilmslt lahku nüüd varsti. Tahan, et sa lihtsalt andesta mulle, selle nn terrori su pihta, – see ei köla küll öigesti aga see, et sa oled pidanud mu pärast kasvöi muretsema ongi see, mis on minu halb sinu vastu. Sa väärid paremat, tean, et oled kuri vöi vihane minu peale, see on öigustatud, see on loomulikult. – Lihtsalt köike head sulle ja Jumal önnistagu sind ja aidaku sind köiges, K.[/i][/b][/color]
KrissuLiisu:
Elus on palju mida me lihtsalt tähele ei pane, liiga palju ilusat, isegi liiga… Aga me ei taha seda märgata, me ei näe seda – see on varjatud meile, kes me elame enda maailmas kinni, meile kes me lihtsalt ei suuda näha kaugemale kui lihtsalt enda ette, meile kes me oleme lihtsalt haavatud… Me tunneme ainult enda pisaraid, me tunneme ainult meile tehtud valu… Möned meist soovivad oma lahkumitst siit… See ilu mida me ei märka ongi liiga lummav selleks, et seda tähele panna, me oleme selle ilu sees, oma pisaratega, sest rööm on ju peidus ka pisarais, me lummame teisi pisaratega, see on ju siiki ilu, aga möni meist tahab ennast paranda, tahab, et talle andestatekse ta tohutud vead, me vahel tahame ülimat, me tahame liiga palju selleks et olla önnelik, aga ei saa, ja siis me tunneme, et meid on reedetud, me ei näe seda kaunist lummavat ilu, mis tegelikult meie ümer on , me tahame alati köike ja köige rohkemat, nagu see kord on juba… Aga valu… Olen kinni hullumajas, kus sind enam keegi ei otsi, kedagi ei huvita see, mis sinuga toimu kuigi… Istud seina najal ja kiiigud, kiigud oma enda mötetega seal maas ja ei suuda otsustada, mis on reaalne, mis on hetked, mida toob tulevik, vöi et kes olen mina… Seda ei muuda enam miski, see on liiga raske, et sellest aru saada… Reaalsustaju pole meil kellegil enam ja seda ei saa muuta, sest me köik oleme langenud, see on reaalsus, me oleme reaalsed objektid, mis ei taju midagi, ei önne, ei kurust, ei valu, ega lootust… Me ainult arvame ent seda tundvat… Korra pisarais olla ja järgmistel hetketel jälle naeratada… see ongi ehtne töstus, et me ei koge midagi läbi, ainult pealiskaudselt, kurbus ei kesta minut vöi kaks, vaid päeva – nädal vöi rohkemgi veel… Me ei ela täielrinnal, nagu arvame vöi loodame, vöi see mis on siis kui kaob lootus… Kas keegi teab seda? – Siis algab tühjus, nagu see nii ongi… Aga tühjus on reaalsus, millest me ei välju enam, enam mitte kunagi täielikult, see kogemus jääb meie elu varjutama, see annab tunda iga minut, tund, päev, nädal, ja nii elu löpuni… Ja muidugi ei pea see paika, et me ei tohi loota nii palju, et siis ei saa ka tulla seda lootusetuse hetke, me teeme seda ju siiski paratamatult… Me lihtsalt vahel ei mötle peaga, me ikka tahame südamega möelda, mis tihti maksabki kätte… See valu, mis on tühjuses, ei kao kunagi see on vari sinu elus… Saa jääb… Sa ei naera enam südamest, sa nutad vaid siis kui seda proovid, sa ei suuda möelda vahelt reaalseltki, vaid proovid uusi olukordi lootusesse paigutada, aga see ei ole enam töeline, kui oled kord selle kaotanud… Tühjuses ei ole pisaraid, seal ei ole tundeid… Oled lihtsalt tuim objekt, ning see reaalsus ei muutu enam, see jääb püsima…
Kuigi oleme ausad, kui keegi meist tee endale füüsiliselt sel ajel haiget, see on puhas teooria, et ta tahab tunda end elusana, kuigi see ei önnest, see on olemus, mis saab reaalseks, iga sekund mil sa püüad seda jälle ja jälle, see ei muutu, see on raskus meie hinges – teised selle ajendil arvavad, et oled hull, aga seda kes möistaks – neid inimesi ei ole, sest nad ei tea, mis on elu tegelikkus, nad ei tea mis tähendab köike ilusast enda elus kotada, nad elavad enda völtsilt kaunis maailmas kinni ja arvavad, et see ongi öige, ja et see ongi see, mis neid önnlikuks teeb, nad ainult arvavad end teadvat, mis on valu ja pisarad ja tühjus… Nad ainult arvavad… Ja jäävadki seda tegema, kui enda elu korra sinn punkti satub, vöi kui nad leiavad selle tühjuse… Siis ehk tunnevad samamoodi raskelt, et neid ei möisteta ning neil on ainult valus… Ning need köiketeadjad hakkavadki looma endale maailma, mis üritab olla ilus, aga seda völtsi inimest… Seda Objekti ei saa enam eksisteerida… Nende elu muudatakse vöimatuks…
KrissuLiisu:
Nii palju oli sädemeid su huulil, kui ma su südamesse lasin noole, nägin sind vajumas ja mulle otsa vaatama, nägin sind piinlemas ja näen sind tundmas valu, mida ma olen terve elu tundnud, nägin sind tundmas seda köike, mida olen pidanud läbi elama, nägin, et suutsin tasuda oma karmavöla, nägin, et oleme nüüd tasa, mul on küll valus ja pisaraid tilgub mul südames, aga ma olen sinuga tasa, sind pole enam siin halba ja valu tegemas, sa oled seal, kus on su koht, sa oled lihtsalt omaenda maailmas nüüd, mul on valus, meeletult valus… Ma olen saanud ju haigaet, ja just tänu sinule, ka sellepärast vajutasin ilmselt liiga tugevalt päästikule, kuigi unustasin, et relv oli suunatud valele inimesele, see kes oleks pidanus minema, olen ju mina. Ma oleks pidanus olema seal maas, mu süda tilgub verd selle elus toimuva pärast, mul on valus, nii valus, ma tahan karjuda, karjuda täiest südamest, aga ma ei saa, mu süda tuilgub verd, ma kardan, aga tasuda tuleb veel üks karmavölg, seda ma teen… Varusin endale 2kuuli, ja pean kasutama siiski mölemat, kuigi lootsin et teine tuleb minuga sinna igavesse maailma kaasa… Äkki läheb vaja… Mina olen nüüd siin KARMAVÖLG, pean selle tasuma, suunan püssi laskesuunaga endale… Kölab lask… See kajab… See vaikus… See keeruline valu, mis ei saanud lahenduseks, vaid sai hoopis karmavölaks, pisarad voolavad üle mu pöse, ma tunnen seda veel… Ma tunnen veel mönd elu sekundit, ma tunnen, mis on maailma valusaim valu, see on valu, mis löppeb surmaga… See on minu süda, mis valutab ja valab pisaraid, sest ta ei oska kuidagi toime tulla sellega, see on lihtsalt valus, lihtsalt nii veriselt valus, et valikut ei ole, siin ilmas ei olegi valikuid, on lihtsalt valimata jäänud teed, kuigi me kahetseme, sest me ei teadnud, kuidas see tee löppes… Karmavölg olen mina, mina kelle keha vedeleb maas… See karmavölg sai tasutud, sai tasutud öiglaselt, nagu alati… Ma ju tean, mis on öiglane, ma tunnen seda, olen alati tundnud… kuigi mitte vb teadnud… Ma armastan siiski seda hinge, kes minust lahkus, kes löi siia selle teksti, seesama hing, kes tahtis elada, aga valu ei lasknud, seesama hing, kes läks enda karmavöla alla kirja… Seesama hing, mis sul igapäev seljataga kaasas käib, et kaitsta sind sinu suurtemate valude käest, et lükkata sind siiski pehmemate variantide peale… Vot see on see mina, kes sellest verisest südamest järgi jäi, kas siis pole nii, elu on juba kord selline… Kingi mulle kuul ja ma ei ole sul enam jalus, nii lihtne see ongi… Karmavölg tuleb tasuda köigil, aga igalühel meist on selleks oma aeg…
KrissuLiisu:
The Times ütles, et ta oli peale esimese edasikaebamise ebaõnnestumist korduskohtuprotsessi|võidule väga lähedal.
Nad nimetasid tema näitust triumfiks. On liiast ette kujutada tema rõõmu segunemist kurbusehetkega- hetke, mille see triumf maksma läks.
Need kohvrid on selle riigi kaardiks - kohutava riigi, mida ma|enam kunagi ei külasta.
Isegi nüüd leian ma end temale mõtlemas soovimas tunda seda tuult.
See on salajane soovimine nagu laul, mille ümisemist ma lõpetada ei saa või nagu kellegi armastamine, keda sul kunagi olema ei saa.
Pole tähtis, kui palju ta mulle haiget on teinud - pole tähtis, kui ebaõige ta on… ma tean, et mu ema armastab mind.
— Pole tähtis, mis on tehtud, pole tähtis, mis on öeldud, see köik on minevik… Pole tähtis, mis juhtus peale igat tüli ja peale igat karjumist, mis oli suunatud minule, mis oli suunatud nii ebaöiglaselt minule, see köik on möödunud, see on minevik, see ei kordu, vähemalt mitte enam sel viisil… Köik on möödas… Ees on tulevik, esmapilgul alles valulik ja raske, aga peab saama hakkama, oleme tugevad ja me läheme läbi tuleviku varjude, see köik saab ka ju mööduvaks…
Navigatsioon
[0] Sõnum
Mine täisversiooni