Inglilugu
Me linnas elas ingel, ta oli lihast-luust,
kuid tõesti paljud arvavad, et ingel koosnema peaks muust.
Sest iga lapski teab, on ingel taevaolend,
et kuldsed-valged tiivad tal ja halb ta iial pole.
Kas inglit üldse näha saab ja teda puudutada?
On taevas siiski kaugel maast ja kes meist nõnda vaba?
Kuid naabrilastelt küsides sain aina vastuseks –
ta ongi päris ingel, ja selle tõestuseks
üks lokkispäine poiss tõi välja raamatu,
seal pildil, jah, see mulle veel arusaamatu,
seal pildil seisis tema – see naisterahvas noor
ja tema kauneid silmi veel varjas uduloor.
See oli tõesti tema, tal valged riided üll,
õrn kiirtepärg ta ümber, jah, seda nägin küll.
Ning tema helkjad tiivad, mis selga ehtisid,
jah, nii see kõik ju tõesti neil ingleil kehtibki.
Ja nõnda armas nägu, see tume kulmukaar
ja pehmed malbed huuled, kui suudelda neid saaks!
See ongi tema ise! M’ult kadus kahtlusraas,
justnagu poisist pisem, siis küsisin ma taas
neilt lastelt rõõmsameelseilt – Mis raamat on see teil?
Ja tüdruk kohe vastas, et isa kinkis meil’.
Ta sulges korraks teose, et näeksin selle kaant,
ma lootsin leida seose, mis kõike ühendab.
Seal kaanel oli kirjas, et käes mul Inglilood
ning üle minu selja käis korraks kuumahoog.
Ma mõistsin korraga, et olen armunud
ja mõelda suutsin ainult vaid oma Inglist nüüd.
Kas tõesti päris ingel käib vahel piimapoes
Ja kohvitassi taga mõnd raamatut ta loeb?
Kuid naabrilapsed kindlalt mul noogutasid päid
ja ütlesid, et ingel neil’ lausub sõnu häid.
Ning vahel koolitunnis ta ette ütleb neil,
kuid mina kohe vastu – nii ainult tundub teil’!
Siis andsin naabrilastel’ ma kätte raamatu
ja tundsin seda tehes end hästi saamatult.
Ei julge minna küsima ma oma haldjalt nime,
kui nõnda juhtuks see, siis sünniks tõesti ime.
Ja peatasin veel venna-õe seal nende mänguhoos
ning küsisin, mis nime kannab see ingel ingliloos.
Noh, küllap aru saate te, et mõtlen seda naist,
kes temaga nii sarnane ja lisaks veel üht-teist.
Nad mulle imetelles jäid otsa vaatama -
ta nimi ongi Ingel, mis muud veel ootad sa?!
Ja nõnda jooksujalu nad silmist kadusid
ning korraga mu hinges jäi kõik nii vagusi…
Kuid seda ainult hetkeks, sest kohe korrapealt
mu süda tegi hüppe, sest TEMA tuli sealt!
Ta tuli välja väravast ja korraks seisatas.
Siis rõõmsalt mulle viipas ja soojalt naeratas.
Ma hüüdsin: Tere, Ingel, ja tahtsin surra vist,
kuid kergem hakkas hingel – õnn tasub ootamist!
