Inglipesa (Valguse Foorum)
Üldine jutt => Omalooming => Postitus alustatud kasutaja: Päikesepoiss järgi jaanuar 19, 2011, 09:02:45
-
Tuli mõte alustada selline foorumi oma jutuke. :)
Põhimõte on siis selline, et iga liige võib jutukesse kirjutada päeva jooksul vaid ühe lause. Lause, mis sobiks ka vähemalt osaliselt eelnevate lausetega, et tekiks jutul sisu. Muid kommentaare siia palun mitte kirjutada, siis jääb jutt sujuv ja laused järjestikku :)
Vaatame kuhu välja jõuame ;)
PS: Kommentaaride jaoks tegin teema siia samma Omaloomingu alla, pealkirjaga "Foorumijutukese kommentaarid":
http://puhastus.planet.ee/forum/index.php?topic=1027.0
-
PEATÜKK I
(grupikalli)
Kui päike oli juba ammu oma tõusmist alustanud ja ka linnud olid laulnud mitmeid tunde, ärkasid lõpuks ka meie lookese peategelased, rõõmsad ja heatahtlikud õde ja vend.
-
Õde ja vend olid Maailmas elanud kaua, aga nad nägid välja Igavesti Noored- nad kandsid südames Valgusetõrvikut ja Armastuseleeki.
-
,,Kas Sa soovid juua ?,, küsib kaunil heliseval häälel õeke ja vastust ära ootamata jookseb paljajalu õue kaevule.
-
Aga kaevu ümber kasvasid imeilusate kirgaste õitega lilled.
-
Kaevus voolav vesi oli kristallselge Eluallikas, Alguse Läte.
-
Õeke võtab kuldse peekriga kristallselget vett ja jookseb venna juurde tagasi, et talle seda pakkuda.
-
Vennake võtab peekri kätte, kui lausub: "Õeke, joo õige enda janu täis, sest soovin seda jagada sinuga." ulatades õele peekri tagasi.
-
Õde võttis tänuga ääreni täis peekri tagasi, soendas vett oma südamesoojusega ja jõi kõik ära.
-
Vennake, lahke südamega, nagu ta oli, läks solvumata ise kaevule uut peekritäit ammutama, kuid märkas äkki neid imelisi lilli.
-
vaikus hetk
-
Lilled olid vikerkaare värvides, igal oma tarkus südames.
-
Ja iga lilleke soovis oma tarkust vennakesele jagada, kõigil oli nii palju anda...
-
Esimene lilleke, kes oma tarkust soovis jagada, oli punast värvi, just samasugune nagu vikerkaare esimene värv.
-
,,Avage oma südamed valgusele,nagu meie avame oma õied päikesele,,
-
Järgmine lill, oranž, ütles: "Kõik lilled on võrdsed, olenemata sellest, kuidas keegi lõhnab, mis värvi ta on, kus arengujärgus või kasvab ta pundis või üksikult - nii on ka inimestega."
-
Kollane lilleke lisas: "Me kõik oleme siia maailma loodud läbi armastuse ja tänuks särame me oma ilus, et näidata kõigile selle suure armastuse jõudu".
-
Roheline Lilleke tõstis oma säravad silmad Päikes poole ja lausus maheda häälega: "Võin küll olla tagasihoidlikum, kuid läbi minu voolab teisse südame läbi rahu ja lootus, olen alati Teiega, kui mind vajate".
-
Tuli Helesinise õiekese kord kõneleda - veidi mõtelnud - ütles ta rahulikul, mõõdetud toonil - leiad Sa valguse endas, leiad selle kõigis.
-
Helesinise lille tagant hüppas välja ritsikas, kes häält tehes minema hüppas ja jättes vennakesele salapärase mulje.
-
Vennake jäi mõtteisse.
-
Vaata kui ilus siin kõik on, Lilled pakuvad peavarju väikestele olenditele, jagades seda kõike:)
-
Tumesinine lilleke lausus mõtlikult:"Pärast vihma paistab alati päike."
-
Järsku tuli põntsaki-põntsaki hüpates suur kärnkonn ja tegi oma kurikoleda krooksu ning pilgutas end unustanud vennakesele silma...
-
Vennake kohkus hirmsasti koleda krooksu peale ja tegi konnale suuri silmi vastu
-
ise mõtles: "Hea, et ritsikas minema sai, tea mis oleks võinud veel juhtuda..." Ritsikas oli eemal kuldkollasel päikese sarnasel võilillel ja mängis oma viit mis kandus ka kärnkonnani kuid mida ta ei kuulnud, sest teda lummas ta oma :"Krooks!"
(siin võiks olla illustratsioon:
http://www.photopoint.ee/uud/fj/ritsikas600.jpg )
-
Vennake, kes oli konna krooksust nii ehmunud, unustas kõik vikerkaarevärviliste lillede targad sõnad.
-
Aga siis nägi vennake, kuidas päikesekiired paitasid konna kirjut nahka- see oli ilus.
-
Vennake mõtles: "Ilu on vaataja silmades"
-
Rõõmsalt hüpeldes tuli õeke, nähes konna lausus ta kavalalt: " Muinasjuttudes muutuvad konnad printsiks, ei tea kas ka siin muinasjutus. Kas proovin ja suudlen teda?"
-
Õeke kummardas ja tõstis konnakese õrnalt oma kätele, et teda mitte minema ehmatada.
-
Lilled kaevu ümber hakkasid suurest ärevusest laulma.
-
Õekese silmist hakkasid jooksma pisarad, kui ta kuulatas, kuidas lillehaldjad laulsid kaunikõlalisel häälel:"Kas tead, kas Sa tead, kuidas armastan ma... kuidas Sind armastan ma....!!!"
-
Kuid kuna konnakese nahk oli limane ja külm, pillas õeke konnakese kätelt maha ja konnake hüppas krooksudes eemale, kuni teda enam ei nähtud ja õeke teadis nüüd, et konnprintsi armastus kuulub kellegile teisele hoopis.
-
Õeke ohkas sügavalt kurba ohet. "Küllap leian minagi endale õige poolekese" mõtles ta.
-
Õekese pooleke tundis samal hetkel eneses suurt armastust, teades, et peagi tuleb päev, kus ta leiab Tema, kes on Jumalanna.
-
Ja loodus õe-venna ümber hakkas laulma: Naerata nüüd jälle Sa, naerata... õnn ei ole kaugel.
-
Liiga palju laulmist, torises kärnkonn sealt kust teda enam ei nähtud.
-
Korraga märkas õeke, kuidas lillat tooni kellukese tagant astus välja mehike, kellel oli lai sinine kübar peas ja helesinine sätendav mantel seljas.
-
Mehike sirutas end välja, suurenes nii kaua, kuni ulatus puudutama kuuselatvu ning tegi pai ladvaotsas linnupesas olevatele linnupoegade.
-
"Teie kaks, nüüd ja kohe, südame põhjast - mis on teie kummagi kolm soovi? Kõnelege nüüd või vaikige igavesti!"
-
"Kõik, mis me eluteele satub tähendab võimalust õppida midagi uut aga ütle, hiiglane, kas sul ka endal on mingeid soove?" küsis vapper vennake kuna talle ei meeldinud valik, mille too võõras olend neile pakkus.
-
Selle peale prantsatas suureks kasvanud väike mehike ootamatult istuli, nii et maa kergelt värises mitme kilomeetri taha ja ütles pisarad silmis: mitte keegi ei ole veel kunagi minult minu soovide kohta küsinud!
-
Õeke võttis taskust pitsilise taskuräti ja pühkis mehikese silmist pisarad.
-
kui pisarad said pühitud ütles õeke mehikesele sõnad ma tean...
-
...kuidas Sa ennast tunned, sest vaata, siin me ümber räägivad puud aegadest, kui teid oli palju...
-
Mehike oli õe hoolitsusest ja südamlikkusest hingepõhjani liigutatud...
-
Siis aga nokkis linnuke suureks kasvanud väikest mehikest näpust, tema käsi takerdus puu okstesse ja ta hakkas õhku välja ajama nagu nõelata saanud õhupall, mispeale tekkis tugev tuul ja see lennutas meie peategelased erisuundadesse - õekene paiskus maagiliste olenditega täidetud metsa ja vennake Eestimaa pealinna Tallinnasse.
-
Vennake leidis ennast korraga Vanalinnas olevat.
-
õeke vaatas ehmunult ringi...
-
...istus kännu peale ja hakkas nutma, pühkis siis aga pisarad ja astus ühte teerada mööda edasi, kuni talle tuli vastu...
-
suur pruun emakaru koos kolme pojaga.
-
Õeke hirmu ei tundnud, ta palus karudelt abi oma vennakese leidmisel ja kuna nad olid maagilises metsas, siis karud mõistsid inimkeelt ning andsid talle ülesande, mille lahendamise järel õde-venda jälle kokku saavad.
-
Samal ajal kohtas vennake vanalinnas Laial tänaval elavat nõid-kunstnikku, kes ta ära võlus oma maalidega...
-
õeke asus ülesannet lahti mõtestama...
-
Karupojad tulid pakkusid õekesele maasikaid, mida nad olid korjanud ja õeke mõtles:"Huvitav, miks emakarul just KOLM poega on..."
-
Hääl sosistas : " Vaim, hing ja keha, leia tasakaal nende vahel ja leiad kõik, mida otsid. Leiad Armastuse. Armastus on püha kogu oma olemuselt, see ongi Püha Kolmainuse – Hinge, Keha ja Vaimu liit."
-
õeke hakkas kahtlema kas kuulis ikka õieti teades et teda on üks...
-
KOLM karu aga ikka püüdsid tüdrukut veenda, et see KÕIK on õige
-
Õeke jäi sügavasse mõttesse...
-
samal ajal kui KOLM karu püüdsid õekest veenda tundis vennake üht maali silmitsedes et õekesega on midagi lahti...
-
Vend siis püüdiski koos võlurist kunstnikuga õekest telepaatilisel teel lohutada ja julgustada.
-
... ent ta tundis, et too algus sümpaatse moega olnud Võlur tahab temast oma aknalaual olevasse nukukollektsiooni marionetti teha ning sattus pabinasse, nähes järsku seljataga kõrguvat Kunstnikku...
-
"Näe, poiss," ütles Võlur aga ootamatult, olles vennakese istuma pannud, "siin mu vasakus käes on punane pill, mille söömise järel ma saadan Su tagasi Sinu ellu ning Sa ei mäleta mitte midagi siinkogetust, ja paremas - sinine, mis avab Sulle ukse, näidates, mis on Sinu võimalused elades selles imelises maailmas. Kumma valid?
-
sinise vastab vennake
-
ja võtab selle kätte
-
Söönud pilli ning sattununa kaugele mererannale vana kalurionni juurde, kus asjade üle järele mõelda, tajub poiss, et ta on unustanud kuulata kõigi saladuste allikat - iseenda sisemist häält ja et ta on kogu oma elu lihtsalt elanud, ringi hüpelnud, õega mänginud ja niisama naudisklenud, unustades seda kõike armastusega ka neile jagada, kes kaugel, iseenda jumalikku loomust unustanuna ja õnnetuna ootavad, et nende ellu sära toodaks...
-
Vend otsustab, et nüüdsest võtab ta kätte ja läheb mööda ilma rändama selleks, et tuletada inimestele meelde kui imeline on elu ja kui palju on võimalik korda saata avades oma südames peituv elutarkuse ja armastuse laegas.
-
Vend mõtles, kas minna rändama Sisse või Välja.
-
Teades, et Maailmad peaksid olema tasakaalus, kui on korras sisemaailm, siis on korras ka väline : "Tuleb alustada iseendast ja oma Sisemaailmast, sest siis suudan teada ja tunda, mis on õige ning jagada oma teadmiseid ja kogemusi ka teistega. Läbi sisemaailma korrastamisega korrastan ka välist ja välismaailmas peegeldub sisemine".
-
Ja poiss avastas ühes suures linnas ringi jalutades, et üks vana mees jälgib teda rahulikul ilmel ning lähenes, et temaga juttu alustada. Kuid mees jõudis temast ette ja ütles, naeratuskurrud silmanurgas: "Tere, mina olen José Silva..."
-
Vennake imestas, kuidas ta mõistab õppimata võõrast keelt ning juba ta kuulis end lausumast selges, aksendita ja õige grammatikaga võõramaa keeles:...
-
,,Ma tunnen Sind,,
-
samal hetkel mõtles õeke sõnadele...
-
"Ma olen Sina ja Sina oled mina, sest me mõlemad oleme Universumi täiuslikud, teineteist tundvad osakesed - kui mina kukun, tunned seda ka Sina; kui Sina naerad oma helisevat naeru, naeran mina ja kõik me ümber sätendab võimsalt kaasa, olenemata sellest, kas me näime Tegelikult nutvat, süvenenult töötavat, kuulamas oma hingekaaslase muret või uudist kellegi lahkumisest. Kõik on muutumises ja kuigi ma praegu olen noor tüdruk, tunnen end ka vana mehena, kivina teel ning oksana suurel puul, kui vaid seda soovin..." Need sõnad lausunud, teadis ta, et vend on sealsamas, ehkki näib olevat miilide kaugusel...
-
Üks linnuke koputas õe aknale, õde võpatas õrnalt ootamatu külalise peale, samas oli tema südames soojus, sest tiivulise tulek oli talle justkui kinnituseks.
-
Õekese südamesoojus laotus üle Universumi Suureks Armastuseks kõigi ja kõige vastu.
-
Ja Universumist kajasid hellal häälel Isakese sõnad: Armastus on Universum, armastus on Kõiksuse tuum.
-
Ning vend ja õde tundsid teineteise olemasolu, viibides teine teises Maailma otsas ning teades - me pole kunagi üksinda, ega kunagi nõrgad, ega kunagi ka sõltuvad, kui meis elab tõeline armastus kõige ja kõigi elavate vastu.
-
PEATÜKK II
(grupikalli)
Oli möödunud 2 aastat, ajast, mil õde ja vend eelmist seiklust kogesid. Täna algab neil aga uus, ja selle imelise teekonna alustas müstiline vanake, kes õe ja venna juurde oma jalga puhkama istus.
-
Kallid lugejad, mis te arvate, milline vanake välja nägi?
-
Välimus oli müstilisel vanakesel tagasihoidlik, ometi oli temas midagi - midagi sellist, mis on elus kõige olulisem:suur südametarkus.
-
Õde märkas, et vanake oli väsinud ja natuke räsitud, kuid silmades oli rahu, mis hüpnotiseerival kombel mõjus ka talle.
-
Vend aga märkas hoopis midagi mõtlemapanevat, kui ta vanakest silmitses, tundus nagu vanake ootaks midagi - millegi juhtumist.
-
Ootamise ajal tundub aeg nii pikk, liikudes aeglasemalt kui tigu, sekundiseier tiksub, rõhutades igat sekundit.
-
1,2,3,4,5,6,7,8,9,10.Lausa kuuldavalt.
-
Äkki käis väljas kõva prantsatus, mis äratas vanakese, õe ja venna neid valitsevast vatisest ootuseuimast.
-
Nad vaatasid küsivalt üksteise poole, mis see siis nüüd oli...?
-
Siis suundusid kõik õue vaatama ning märkasid, et äikesepilved, mis enne taevast katsid, olid taandunud, äike oli löönud ning nüüd valitses kõikjal selgus ja puhtus, taevas liikusid veel pilvejäägid, mis olid peatselt hajumas, et päikesepaiste saaks inimste palgeid ning südant soojendada- päike ja äike on vennad, osakesed loodusest ja elust.
-
Vanakesele meenus, et kahe aasta eest oli ka kord selline ilus päev kui ta rahulikult jalutades õe-venna juurde sattus, ta adus äkki, et tunneb neid juba nii kaua aega, aga siiani ei tea ta nende nimesid. Vanake punastas nii tugevalt, et naabrikülas haarati juba ämbrite järele, et tulekahju kustutama joosta. Nagu muuseas küsis vanake:
-
"Kullakallikesed, tunneme üksteist juba nii ammu, aga ma ei tea teie nimesidki, ehk ütleksite mulle?"
-
Vennake aga ütles: "Vanake, ka meie ei tea sinu nime, ehk avaldad selle esimesena, ehk meenub siis nii mõndagi."
-
Medeira -see on mu nimi.
-
...ja siis helisesid kusagilt kõrgemalt imeilusad sõnad:"Õhus on ingleid!! Õhus on armastust!!"
(A2) :L
-
"Minu nimi on Inge ja mu vend on Armas, rõõm tutvuda, Madeira!" Kõik kolm olid korraks veidi kohmetud häbenedes natukene oma senist ebaviisakust.
-
Siis aga kuulsid kõik kolm köögi poolt tulevat sooja hõiget: "Tulge sööma, toit jahtub ära!"
-
...ja nad kõik kolmekesi seadsid sõbralikult üheskoos oma sammud köögi poole...
-
Enne kui nad lävepakku ületada jõudsid, tungis nende ninasõõrmeisse imeline aroom...
-
...aroom, mille sarnast keegi neist polnud varem tundnud. See tundus taevalik, ka täis kõht muutuks sellist lõhna tundes tühjaks.
-
Inge, Armas ja Madeira nägid kööki astudes kaetud lauda, laual auras suur kausitäis putru. Pudru keskel oli võisilm, mis imeliselt helkis, keerles ja aeg-ajalt vallatuid purskeid ette võttis.
-
Laual oli kiri:Enne sööma hakkamist palun vaadake seda imeliselt helkivat võisilma, sest kes sellesse vaatab, saab teada enda kohta nii mõndagi, mida veel ei tea.
-
Õeke nägi kirja, kuid ei teadnud, kuidas seda lugeda, ta märkas kaunist käekirja, kirja ümber olevat kuldset kuma, aga ei saanud midagi aru- paberileht oli tema mõistuse jaoks müstiline.
-
Õeke vaatas küsivalt venna poole, kas ehk vennake mõistab.
-
Vennake sai kirjast aru, kuid ei osanud sõnumit õele sõnadega edasi anda- ta ütles vaid: "Vaata südamega, siis näed."
-
Õeke vaatas mõtlikult pudru keskel keerlevat võisilma ja talle tundus, et võisilm pilgutab talle vallatult silma:)
-
,,Istume lauda ,,sõnas Medeira ehk annab see vastuse ,kui maitseme seda imelist putru.
-
Sel hetkel kostus kõigi kõrvades imeline meloodia.
-
Laua keskel oli suur pudrukauss, kuid igaühe jaoks oli ka üks väiksem kausike - kolm kausikest, mis kõik olid erinevat värvi ja erineva suurusega, lisaks olid need kolm kausikest ka erineva kujuga.
-
Sõbrad, kes nad ju kahtlemata olid, istusid lauda ning põrnitsesid ootusärevalt pudru võisilma. Kõhud olid väga tühjad. Kõik, mis nad suutsid võisilmast välja lugeda, oli see, et puder tuleb ilmtingimata nahka panna, ja kohe.
-
Õeke märkas, et võisilmal on ilus silm- läikiv ja kutsuv- ta lausa uppus sellesse...siis aga kuulis tuttavat ja nõudlikku häält enese seest- kõht torises korinal :D.
-
Õeke asus sööma, aga endal pilk naelutatud silmale.
-
Ootamatult hüppas võisilmast välja armas pisike kuldkalake ja palus igaühel kolm soovi öelda, mis ilmtingimata täidetud saavad:)
-
Pudrukausil olid kolm soovi juba ammu olemas (alates ajast, mil tema savikeha ahjust kuivamast välja võeti) ja ta sosistas need kuldkala mõtteisse.
-
Kuldkala muutus pudrukausi soove kuuldes veel kuldsemaks, sest kausikese soovideks olid:...
-
...kausikese esimeseks sooviks oli:Kes iganes lusika minus olevasse pudru sisse pistab ja seda sööb ehk kasvõi maitseb, see saab eluks ajaks kaasa Armastuse, on alati, igavesti, kõigi ja kõige vastu armastav - on nagu Päike, kes oma soojusega kõiki rõõmustab ja teda ennastki on ees ootamas suur Armastus.
-
Teiseks sooviks oli, et puder kausist kunagi otsa ei saaks, olgu sööjaid kui palju tahes.
-
Enne, kui kolmas soov teatavaks sai, oli kuulda nurgast piiksumist:)
-
Kausike mõtles hetk ja mõistis, et keegi hoopis niuksub.
-
Kuigi kõik ootasid suure põnevusega kausikese kolmanda soovi avaldamist, pöörasid nad pead nurga poole ja nägid vaevu üht imepisikest... ( ;))
-
...piiksujat-niuksujat, kes palus:
-
"Mul oleks ainult üks soov, kas ma võin selle Sulle avaldada, armas kuldkalake?"
-
Kuldkalake vaatas õrnusega piiksujat-niuksujat ja kostis...
-
"Avalda oma soov, ja täidetud see saab"
-
Piiksuja-niuksuja vaatas üllatunult: "Kas tõesti, ilma tingimusteta, võin oma soovi avaldada?" küsis ta arglikult.
-
Kuldkalake ütles: "Tegelikult ei pea Sa oma soovi isegi mitte avaldama, piisab, kui mõtled ja soovid seda südamest- ja soov läheb täide."
-
Mõne hetke pärast seisis piiksuja asemel kõigi silme ees...( ;))
-
....imeilus Prints!
-
Õekese silmad lõid särama ja ta oleks peaaegu minestanud.
-
...ka Printsi silmadesse ilmus imeline sära ja soojus...
-
...kui ta nägi imekaunist tütarlast ja see, mis oli temaga äsja juhtunud, oli tõeline ime, sest ta oli seda kaua-kaua oodanud...
-
Ilusa idülli katkestas laual oleva pudrukausi porin: " Puder läheb külmaks, ega see raiskamiseks ei ole."
-
...kõik kiikasid poriseva pudrukausi poole...
-
... ja hakkasidki kõik kordamööda endale putru tõstma...
-
Puder hädaldama: " Ärge ainult ahnitsege, jätke tsibaruke alles ka." :D
-
Pudrukauss aga muigas seepeale ja lohutas ärevilolijat: "Ära sa nüüd siin tühja muretse, jätkub-jätkub kõigile!"
-
Oli see alles puder - kui veidike putru söödud, vaatasid kõik üksteisele imestades otsa, sest kõik nad tundsid enda sees suurt imelist muutust.... ;)
-
Õeke tundis end Naisena.
-
Prints vaatas võlutult õekest, sest...
-
...,sest ta polnud näinud eales niiiiiii kauneid silmi,ning avastas et on armunud inglisse.
-
Pudrukauss torises jälle: " Ei no muidugi, nii kui kõht täis, siis kohe olen mina tühi koht, ikka säravad silmad ja hullutav pilk, nagu need kaua kõhtu täidaksid." ( :D :D ;D)
-
pudrukausi torin oli õekese ja Printsi kõrvadele nagu
-
helisev muusika:)
-
mis pani veelgi rohkem noori teineteise imelistesse silmade sügavusse vaatama
-
Aeg muutus olematus ja kogu Universum oli kahe inimese ees avali, nii Sisemine kui ka Väline.
-
Tugevalt teineteise käest kinni hoides, südamed erutusest ja õnnest ärevalt põksumas, kandis armastusetuulehoog armunud õrnalt tähtede poole...pudrukauss imestunult ja heldinult neile järele vaatamas...
-
pudrukauss ohkas, pühkis silmanurgast pisara ja äkki meenus talle
-
üks imeline lugu...
-
armsast noormehest ja imeilusast printsessist...unistustest äratas kausi õrn kolks , sest vend tõstis endale putru lisaks.Kuldkalake oli nüüd valmis ära kuulama ka pudrukausi kolmada soovi...
-
Kuid pudrukauss ajas putru üle ääre ja vaatas imetledes ainiti noori, unustades torina ja porina, soov oli ammu juba avaldamatagi Universumisse jõudnud.
-
...ja oligi aeg sealmaal, et tuli otsima minna sõnajalaõit ;)
-
Aga sõnajalaõis oli vallatu ja peitis end korralikult ära ;)
-
Seda oli raske leida, sest ainult vähesed teadsid, kuidas leida sõnajalaõit.
-
Koos mindi targa juurde, et temalt nõu küsida.
-
Tark soovitas noortel kuulata oma sùdant ja kutsuda appi ingleid
-
Noored võtsid targa nõuannet kuulda ja...
-
Ennäe, noormehe õlale laskus säravvalgete tiibadega inglilapsuke, kes ütles, et ta on saadetud neile teejuhiks.
-
Noormees, kes kunagi varem polnud kartnud, ehmus, sest selline õla peale maandumine oli ootamatu ja üllatav (A)...
-
Inglike naeratas sellepeale ja lausus: " Mina olen nüüd ja alati teiega ning aitan leida õigeid teid ning külvata armastust ja valgust teie teele...! "
-
Ja siis vaatas Inglike sügavate ajatute silmadega noortele otsa ning lausus:"Ma olen alati valmis ja ootan, armastan ja austan."
-
Kätte oli jõudnud imekaunis värvideküllane sügis, tuul sahistas sügiseses värvide kullas ja pillutas lehti...
-
Suvi, ise väsinud ja unine, lehvitas veidi nukrameelsena sügisetuulele, samal ajal mõeldes juba uuele tulemisele, mis suve valgusküllast südant hellitas ja tema silmadesse helgi tõi- ja läinud ta oligi.
-
Sügisest sai talv, muinasjutuke uinus, kuni hetkeni, mil pisike kuldne liblikas leidis üles vaikus-ajas magava muinasjutu...
-
...haldjake ringutas...ja virgutas ennast kuupaistes helklevate kastepiiskadega :)
-
Ja märkamatult oli möödunud õrnade aroomide ja värvidega kevad ja pool suvegi oli juba läinud...
-
Oli tapvalt palav ja tuhandete sääskedega juulikuu öö..