Mul tuli tahtmine jutukest algusest lõpuni lugeda, sujuvalt
Tegin vahepealse kokkuvõtte, loodan, et keegi ei pahanda
Päris lahe lugemine on
PEATÜKK I
Kui päike oli juba ammu oma tõusmist alustanud ja ka linnud olid
laulnud mitmeid tunde, ärkasid lõpuks ka meie lookese peategelased,
rõõmsad ja heatahtlikud õde ja vend.
Õde ja vend olid Maailmas elanud kaua, aga nad nägid välja Igavesti
Noored- nad kandsid südames Valgusetõrvikut ja Armastuseleeki.
,,Kas Sa soovid juua ?,, küsib kaunil heliseval häälel õeke ja vastust
ära ootamata jookseb paljajalu õue kaevule. Aga kaevu ümber kasvasid
imeilusate kirgaste õitega lilled. Kaevus voolav vesi oli
kristallselge Eluallikas, Alguse Läte.Õeke võtab kuldse peekriga
kristallselget vett ja jookseb venna juurde tagasi, et talle seda
pakkuda. Vennake võtab peekri kätte, kui lausub: "Õeke, joo õige enda
janu täis, sest soovin seda jagada sinuga." ulatades õele peekri
tagasi.Õde võttis tänuga ääreni täis peekri tagasi, soendas vett oma
südamesoojusega ja jõi kõik ära. Vennake, lahke südamega, nagu ta oli,
läks solvumata ise kaevule uut peekritäit ammutama, kuid märkas äkki
neid imelisi lilli.
vaikus hetk
Lilled olid vikerkaare värvides, igal oma tarkus südames.Ja iga
lilleke soovis oma tarkust vennakesele jagada, kõigil oli nii palju
anda...
Esimene lilleke, kes oma tarkust soovis jagada, oli punast värvi, just
samasugune nagu vikerkaare esimene värv.,,Avage oma südamed
valgusele,nagu meie avame oma õied päikesele"
Järgmine lill, oranž, ütles: "Kõik lilled on võrdsed, olenemata
sellest, kuidas keegi lõhnab, mis värvi ta on, kus arengujärgus või
kasvab ta pundis või üksikult - nii on ka inimestega."
Kollane lilleke lisas: "Me kõik oleme siia maailma loodud läbi
armastuse ja tänuks särame me oma ilus, et näidata kõigile selle suure
armastuse jõudu".
Roheline Lilleke tõstis oma säravad silmad Päikes poole ja lausus
maheda häälega: "Võin küll olla tagasihoidlikum, kuid läbi minu voolab
teisse südame läbi rahu ja lootus, olen alati Teiega, kui mind vajate.
Tuli Helesinise õiekese kord kõneleda - veidi mõtelnud - ütles ta
rahulikul, mõõdetud toonil - leiad Sa valguse endas, leiad selle
kõigis.
Helesinise lille tagant hüppas välja ritsikas, kes häält tehes minema
hüppas ja jättes vennakesele salapärase mulje.
Vennake jäi mõtteisse.
Vaata kui ilus siin kõik on, Lilled pakuvad peavarju väikestele
olenditele, jagades seda kõike:)
Tumesinine lilleke lausus mõtlikult:"Pärast vihma paistab alati päike."
Järsku tuli põntsaki-põntsaki hüpates suur kärnkonn ja tegi oma
kurikoleda krooksu ning pilgutas end unustanud vennakesele
silma...Vennake kohkus hirmsasti koleda krooksu peale ja tegi konnale
suuri silmi vastu, ise mõtles: "Hea, et ritsikas minema sai, tea mis
oleks võinud veel juhtuda..."
Ritsikas oli eemal kuldkollasel päikese sarnasel võilillel ja mängis
oma viit mis kandus ka kärnkonnani kuid mida ta ei kuulnud, sest teda
lummas ta oma :"Krooks!"
Vennake, kes oli konna krooksust nii ehmunud, unustas kõik
vikerkaarevärviliste lillede targad sõnad.
Aga siis nägi vennake, kuidas päikesekiired paitasid konna kirjut
nahka- see oli ilus.
Vennake mõtles: "Ilu on vaataja silmades"
Rõõmsalt hüpeldes tuli õeke, nähes konna lausus ta kavalalt: "
Muinasjuttudes muutuvad konnad printsiks, ei tea kas ka siin
muinasjutus. Kas proovin ja suudlen teda?"
Õeke kummardas ja tõstis konnakese õrnalt oma kätele, et teda mitte
minema ehmatada.
Lilled kaevu ümber hakkasid suurest ärevusest laulma.
Õekese silmist hakkasid jooksma pisarad, kui ta kuulatas, kuidas
lillehaldjad laulsid kaunikõlalisel häälel:"Kas tead, kas Sa tead,
kuidas armastan ma... kuidas Sind armastan ma....!!!"
Kuid kuna konnakese nahk oli limane ja külm, pillas õeke konnakese
kätelt maha ja konnake hüppas krooksudes eemale, kuni teda enam ei
nähtud ja õeke teadis nüüd, et konnprintsi armastus kuulub kellegile
teisele hoopis.
Õeke ohkas sügavalt kurba ohet. "Küllap leian minagi endale õige
poolekese" mõtles ta.
Õekese pooleke tundis samal hetkel eneses suurt armastust, teades, et
peagi tuleb päev, kus ta leiab Tema, kes on Jumalanna.
Ja loodus õe-venna ümber hakkas laulma: Naerata nüüd jälle Sa,
naerata... õnn ei ole kaugel.
Liiga palju laulmist, torises kärnkonn sealt kust teda enam ei nähtud.
Korraga märkas õeke, kuidas lillat tooni kellukese tagant astus välja
mehike, kellel oli lai sinine kübar peas ja helesinine sätendav mantel
seljas.
Mehike sirutas end välja, suurenes nii kaua, kuni ulatus puudutama
kuuselatvu ning tegi pai ladvaotsas linnupesas olevatele linnupoegade.
"Teie kaks, nüüd ja kohe, südame põhjast - mis on teie kummagi kolm
soovi? Kõnelege nüüd või vaikige igavesti!"
"Kõik, mis me eluteele satub tähendab võimalust õppida midagi uut aga
ütle, hiiglane, kas sul ka endal on mingeid soove?" küsis vapper
vennake kuna talle ei meeldinud valik, mille too võõras olend neile
pakkus.
Selle peale prantsatas suureks kasvanud väike mehike ootamatult
istuli, nii et maa kergelt värises mitme kilomeetri taha ja ütles
pisarad silmis: mitte keegi ei ole veel kunagi minult minu soovide
kohta küsinud!
Õeke võttis taskust pitsilise taskuräti ja pühkis mehikese silmist
pisarad, kui pisarad said pühitud ütles õeke mehikesele sõnad ma
tean...
...kuidas Sa ennast tunned, sest vaata, siin me ümber räägivad puud
aegadest, kui teid oli palju...Mehike oli õe hoolitsusest ja
südamlikkusest hingepõhjani liigutatud...
Siis aga nokkis linnuke suureks kasvanud väikest mehikest näpust, tema
käsi takerdus puu okstesse ja ta hakkas õhku välja ajama nagu nõelata
saanud õhupall, mispeale tekkis tugev tuul ja see lennutas meie
peategelased erisuundadesse - õekene paiskus maagiliste olenditega
täidetud metsa ja vennake Eestimaa pealinna Tallinnasse. Vennake
leidis ennast korraga Vanalinnas olevat.
õeke vaatas ehmunult ringi...
...istus kännu peale ja hakkas nutma, pühkis siis aga pisarad ja astus
ühte teerada mööda edasi, kuni talle tuli vastu...suur pruun emakaru
koos kolme pojaga.
Õeke hirmu ei tundnud, ta palus karudelt abi oma vennakese leidmisel
ja kuna nad olid maagilises metsas, siis karud mõistsid inimkeelt ning
andsid talle ülesande, mille lahendamise järel õde-venda jälle kokku
saavad.
Samal ajal kohtas vennake vanalinnas Laial tänaval elavat
nõid-kunstnikku, kes ta ära võlus oma maalidega...
õeke asus ülesannet lahti mõtestama...Karupojad tulid pakkusid
õekesele maasikaid, mida nad olid korjanud ja õeke mõtles:"Huvitav,
miks emakarul just KOLM poega on..."
Hääl sosistas : " Vaim, hing ja keha, leia tasakaal nende vahel ja
leiad kõik, mida otsid. Leiad Armastuse. Armastus on püha kogu oma
olemuselt, see ongi Püha Kolmainuse - Hinge, Keha ja Vaimu liit."
õeke hakkas kahtlema kas kuulis ikka õieti teades et teda on üks...
KOLM karu aga ikka püüdsid tüdrukut veenda, et see KÕIK on õige. Õeke
jäi sügavasse mõttesse...
samal ajal kui KOLM karu püüdsid õekest veenda tundis vennake üht
maali silmitsedes et õekesega on midagi lahti...Vend siis püüdiski
koos võlurist kunstnikuga õekest telepaatilisel teel lohutada ja
julgustada. ... ent ta tundis, et too algus sümpaatse moega olnud
Võlur tahab temast oma aknalaual olevasse nukukollektsiooni marionetti
teha ning sattus pabinasse, nähes järsku seljataga kõrguvat
Kunstnikku.... "Näe, poiss," ütles Võlur aga ootamatult, olles
vennakese istuma pannud, "siin mu vasakus käes on punane pill, mille
söömise järel ma saadan Su tagasi Sinu ellu ning Sa ei mäleta mitte
midagi siinkogetust, ja paremas - sinine, mis avab Sulle ukse,
näidates, mis on Sinu võimalused elades selles imelises maailmas.
Kumma valid?
sinise vastab vennake ja võtab selle kätte.
Söönud pilli ning sattununa kaugele mererannale vana kalurionni
juurde, kus asjade üle järele mõelda, tajub poiss, et ta on unustanud
kuulata kõigi saladuste allikat - iseenda sisemist häält ja et ta on
kogu oma elu lihtsalt elanud, ringi hüpelnud, õega mänginud ja niisama
naudisklenud, unustades seda kõike armastusega ka neile jagada, kes
kaugel, iseenda jumalikku loomust unustanuna ja õnnetuna ootavad, et
nende ellu sära toodaks...
Vend otsustab, et nüüdsest võtab ta kätte ja läheb mööda ilma rändama
selleks, et tuletada inimestele meelde kui imeline on elu ja kui palju
on võimalik korda saata avades oma südames peituv elutarkuse ja
armastuse laegas.Vend mõtles, kas minna rändama Sisse või Välja.
Teades, et Maailmad peaksid olema tasakaalus, kui on korras
sisemaailm, siis on korras ka väline : "Tuleb alustada iseendast ja
oma Sisemaailmast, sest siis suudan teada ja tunda, mis on õige ning
jagada oma teadmiseid ja kogemusi ka teistega. Läbi sisemaailma
korrastamisega korrastan ka välist ja välismaailmas peegeldub
sisemine".
Ja poiss avastas ühes suures linnas ringi jalutades, et üks vana mees
jälgib teda rahulikul ilmel ning lähenes, et temaga juttu alustada.
Kuid mees jõudis temast ette ja ütles, naeratuskurrud silmanurgas:
"Tere, mina olen José Silva...
Vennake imestas, kuidas ta mõistab õppimata võõrast keelt ning juba ta
kuulis end lausumast selges, aksendita ja õige grammatikaga võõramaa
keeles:...,,Ma tunnen Sind,,
samal hetkel mõtles õeke sõnadele...
"Ma olen Sina ja Sina oled mina, sest me mõlemad oleme Universumi
täiuslikud, teineteist tundvad osakesed - kui mina kukun, tunned seda
ka Sina; kui Sina naerad oma helisevat naeru, naeran mina ja kõik me
ümber sätendab võimsalt kaasa, olenemata sellest, kas me näime
Tegelikult nutvat, süvenenult töötavat, kuulamas oma hingekaaslase
muret või uudist kellegi lahkumisest. Kõik on muutumises ja kuigi ma
praegu olen noor tüdruk, tunnen end ka vana mehena, kivina teel ning
oksana suurel puul, kui vaid seda soovin..." Need sõnad lausunud,
teadis ta, et vend on sealsamas, ehkki näib olevat miilide kaugusel...
Üks linnuke koputas õe aknale, õde võpatas õrnalt ootamatu külalise
peale, samas oli tema südames soojus, sest tiivulise tulek oli talle
justkui kinnituseks.
Õekese südamesoojus laotus üle Universumi Suureks Armastuseks kõigi ja
kõige vastu.
Ja Universumist kajasid hellal häälel Isakese sõnad: Armastus on
Universum, armastus on Kõiksuse tuum.
Ning vend ja õde tundsid teineteise olemasolu, viibides teine teises
Maailma otsas ning teades - me pole kunagi üksinda, ega kunagi nõrgad,
ega kunagi ka sõltuvad, kui meis elab tõeline armastus kõige ja kõigi
elavate vastu.
PEATÜKK II
Oli möödunud 2 aastat, ajast, mil õde ja vend eelmist seiklust
kogesid. Täna algab neil aga uus, ja selle imelise teekonna alustas
müstiline vanake, kes õe ja venna juurde oma jalga puhkama istus.
Kallid lugejad, mis te arvate, milline vanake välja nägi?
Välimus oli müstilisel vanakesel tagasihoidlik, ometi oli temas midagi
- midagi sellist, mis on elus kõige olulisem:suur südametarkus.
Õde märkas, et vanake oli väsinud ja natuke räsitud, kuid silmades oli
rahu, mis hüpnotiseerival kombel mõjus ka talle.Vend aga märkas hoopis
midagi mõtlemapanevat, kui ta vanakest silmitses, tundus nagu vanake
ootaks midagi - millegi juhtumist.
Ootamise ajal tundub aeg nii pikk, liikudes aeglasemalt kui tigu,
sekundiseier tiksub, rõhutades igat sekundit....
1,2,3,4,5,6,7,8,9,10.Lausa kuuldavalt....
Äkki käis väljas kõva prantsatus, mis äratas vanakese, õe ja venna
neid valitsevast vatisest ootuseuimast.
Nad vaatasid küsivalt üksteise poole, mis see siis nüüd oli...?
Siis suundusid kõik õue vaatama ning märkasid, et äikesepilved, mis
enne taevast katsid, olid taandunud, äike oli löönud ning nüüd
valitses kõikjal selgus ja puhtus, taevas liikusid veel pilvejäägid,
mis olid peatselt hajumas, et päikesepaiste saaks inimste palgeid ning
südant soojendada- päike ja äike on vennad, osakesed loodusest ja
elust.
Vanakesele meenus, et kahe aasta eest oli ka kord selline ilus päev
kui ta rahulikult jalutades õe-venna juurde sattus, ta adus äkki, et
tunneb neid juba nii kaua aega, aga siiani ei tea ta nende nimesid.
Vanake punastas nii tugevalt, et naabrikülas haarati juba ämbrite
järele, et tulekahju kustutama joosta. Nagu muuseas küsis
vanake:"Kullakallikesed, tunneme üksteist juba nii ammu, aga ma ei tea
teie nimesidki, ehk ütleksite mulle?" Vennake aga ütles: "Vanake, ka
meie ei tea sinu nime, ehk avaldad selle esimesena, ehk meenub siis
nii mõndagi."
Medeira -see on mu nimi.
...ja siis helisesid kusagilt kõrgemalt imeilusad sõnad:"Õhus on
ingleid!! Õhus on armastust!!"
"Minu nimi on Inge ja mu vend on Armas, rõõm tutvuda, Madeira!" Kõik
kolm olid korraks veidi kohmetud häbenedes natukene oma senist
ebaviisakust.
Siis aga kuulsid kõik kolm köögi poolt tulevat sooja hõiget: "Tulge
sööma, toit jahtub ära!"
...ja nad kõik kolmekesi seadsid sõbralikult üheskoos oma sammud köögi poole...
Enne kui nad lävepakku ületada jõudsid, tungis nende ninasõõrmeisse
imeline aroom...
...aroom, mille sarnast keegi neist polnud varem tundnud. See tundus
taevalik, ka täis kõht muutuks sellist lõhna tundes tühjaks.
Inge, Armas ja Madeira nägid kööki astudes kaetud lauda, laual auras
suur kausitäis putru. Pudru keskel oli võisilm, mis imeliselt helkis,
keerles ja aeg-ajalt vallatuid purskeid ette võttis.
Laual oli kiri:Enne sööma hakkamist palun vaadake seda imeliselt
helkivat võisilma, sest kes sellesse vaatab, saab teada enda kohta nii
mõndagi, mida veel ei tea.
Õeke nägi kirja, kuid ei teadnud, kuidas seda lugeda, ta märkas
kaunist käekirja, kirja ümber olevat kuldset kuma, aga ei saanud
midagi aru- paberileht oli tema mõistuse jaoks müstiline.
Õeke vaatas küsivalt venna poole, kas ehk vennake mõistab.
Vennake sai kirjast aru, kuid ei osanud sõnumit õele sõnadega edasi
anda- ta ütles vaid: "Vaata südamega, siis näed."
Õeke vaatas mõtlikult pudru keskel keerlevat võisilma ja talle tundus,
et võisilm pilgutab talle vallatult silma:) ,,Istume lauda ,,sõnas
Medeira ehk annab see vastuse ,kui maitseme seda imelist putru.
Sel hetkel kostus kõigi kõrvades imeline meloodia.
Laua keskel oli suur pudrukauss, kuid igaühe jaoks oli ka üks väiksem
kausike - kolm kausikest, mis kõik olid erinevat värvi ja erineva
suurusega, lisaks olid need kolm kausikest ka erineva kujuga.
Sõbrad, kes nad ju kahtlemata olid, istusid lauda ning põrnitsesid
ootusärevalt pudru võisilma. Kõhud olid väga tühjad. Kõik, mis nad
suutsid võisilmast välja lugeda, oli see, et puder tuleb ilmtingimata
nahka panna, ja kohe.
Õeke märkas, et võisilmal on ilus silm- läikiv ja kutsuv- ta lausa
uppus sellesse...siis aga kuulis tuttavat ja nõudlikku häält enese
seest- kõht torises korinal.
Õeke asus sööma, aga endal pilk naelutatud silmale.
Ootamatult hüppas võisilmast välja armas pisike kuldkalake ja palus
igaühel kolm soovi öelda, mis ilmtingimata täidetud saavad:)
Pudrukausil olid kolm soovi juba ammu olemas (alates ajast, mil tema
savikeha ahjust kuivamast välja võeti) ja ta sosistas need kuldkala
mõtteisse.
Kuldkala muutus pudrukausi soove kuuldes veel kuldsemaks, sest
kausikese soovideks olid:...
...kausikese esimeseks sooviks oli:Kes iganes lusika minus olevasse
pudru sisse pistab ja seda sööb ehk kasvõi maitseb, see saab eluks
ajaks kaasa Armastuse, on alati, igavesti, kõigi ja kõige vastu
armastav - on nagu Päike, kes oma soojusega kõiki rõõmustab ja teda
ennastki on ees ootamas suur Armastus.
Teiseks sooviks oli, et puder kausist kunagi otsa ei saaks, olgu
sööjaid kui palju tahes.
Enne, kui kolmas soov teatavaks sai, oli kuulda nurgast piiksumist:)
Kausike mõtles hetk ja mõistis, et keegi hoopis niuksub.
Kuigi kõik ootasid suure põnevusega kausikese kolmanda soovi
avaldamist, pöörasid nad pead nurga poole ja nägid vaevu üht
imepisikest...
.....piiksujat-niuksujat, kes palus:"Mul oleks ainult üks soov, kas ma
võin selle Sulle avaldada, armas kuldkalake?"
Kuldkalake vaatas õrnusega piiksujat-niuksujat ja kostis..."Avalda oma
soov, ja täidetud see saab"
Piiksuja-niuksuja vaatas üllatunult: "Kas tõesti, ilma tingimusteta,
võin oma soovi avaldada?" küsis ta arglikult.
Kuldkalake ütles: "Tegelikult ei pea Sa oma soovi isegi mitte
avaldama, piisab, kui mõtled ja soovid seda südamest- ja soov läheb
täide."
Mõne hetke pärast seisis piiksuja asemel kõigi silme ees...
........imeilus Prints!
Õekese silmad lõid särama ja ta oleks peaaegu minestanud........ka
Printsi silmadesse ilmus imeline sära ja soojus......kui ta nägi
imekaunist tütarlast ja see, mis oli temaga äsja juhtunud, oli tõeline
ime, sest ta oli seda kaua-kaua oodanud...
Ilusa idülli katkestas laual oleva pudrukausi porin: " Puder läheb
külmaks, ega see raiskamiseks ei ole."
...kõik kiikasid poriseva pudrukausi poole...
... ja hakkasidki kõik kordamööda endale putru tõstma...
Puder hädaldama: " Ärge ainult ahnitsege, jätke tsibaruke alles ka."
Pudrukauss aga muigas seepeale ja lohutas ärevilolijat: "Ära sa nüüd
siin tühja muretse, jätkub-jätkub kõigile!"
Oli see alles puder - kui veidike putru söödud, vaatasid kõik
üksteisele imestades otsa, sest kõik nad tundsid enda sees suurt
imelist muutust....
Õeke tundis end Naisena. Prints vaatas võlutult õekest, sest...
