Mul otseselt ei ole mure, aga selline naljakas olukord, mida enne ei ole olnud. Nimelt kuskil üheksa kuu eest kohtasin noormeest, kellega põhimõtteliselt jalutasime pool ööd ja lihtsalt jutustasime elust ja peale seda ma teda näinud ei ole. Aga nüüd ma ei saa teda üldse enda peast välja, kuigi tundub natuke naeruväärne, kohtusime ainult korra.
Ta tundus kuidagi hoopis teistmoodi, pole enne kohanud kedagi kellega oleks nii kerge lihtsalt rääkida ükskõik millest ja kes tundub isikusena nii huvitav. Mul tavaliselt väga vähestega käib see klõps ära, kus inimene tundub nii huvitav, et kohe tunnen, et tahaks temaga suhelda. Kuigi ta tundus isiksuselt väga tugev ning nüüd tagasi mõeldes näen ise ka, et tol hetkel oleks ta olnud minu jaoks natuke liiga domineeriv ja raske isiksus, selle all mõtlen niisamagi suhtlemist.
Ma ei teagi mis selle teema mõte on, võib-olla küsida kas kellelgi on olnud sellist kogemust? Kedagi nii korraks kohata ja hiljem ei saa absoluutselt enam peast välja? Satun temast mõtlema ikka igapäevaselt ja endal tekib juba tunne, et mul midagi viga. Ma vahepeal mõtlesin, et asi ilmselt selles ka, et elu olnud peale seda suhteliselt rutiinne ja peamiselt olnud tööl, ehk on mul lihtsalt vaja natuke minna ja ennast tuulutada ning kohata uusi inimesi.
Kõlab natuke napaka probleemina, aga ausõna ei tea enam mida teha. Kuna teda ilmselt enam ei näe, siis tahaks teda kuidagimoodi ära unustada, aga ikka eksib ta mu pähe.