Tervist!

Esmaseks: tervitus kõigile! Olen tänulik sellele päevale, mil siinse pesa avastasin.
Leian, et olete imelised ja loodan ka ise oma päevi armastuse ja valgusega täita. Olen Õppija. Kui harjutamine raskeks läheb, siis loen siinseid päevasõnumeid. Eriti Rosetta püstitatuid ja tunnen, et olen rajal tagasi. Aitäh!

Jäänuksingi heatahtlikuks lugejaks, kuid aastaid kestev mure poja pärast on hetkel oma tipus. Ta on 9.aastane. Alati on olnud tema päevad  täis hirme, ärevust ja suurt muret. Tal on juba seljataga foobiad(täieliku paanikaga) lifti, koerte, putukate, üksinda olemise, uute olukordade suhtes jne. Ta ei julge kunagi teise tuppa mängima minna, sest kardab, et kurjad inimesed tulevad.
Ta ei saa keskenduda millelegi, sest takseerib väga teravalt ruumi, kus ta asub, inimeste näoilmeid, kes seal on, mida nad räägivad ja teevad. Ta kardab, et minuga, vennaga, isaga juhtub midagi. Kui ma hetkel ei kuule telefonihelinat, teeb ta minuti jooksul 12 vastamata kõnet, on helistanud isale, vanaemale, et emaga on midagi juhtunud. Võiks arvata, et meie kodune elu on seda kõike põhjustanud või mingi muu trauma on aset leidnud. Pean end mehega tasakaalukateks inimesteks ja kui ongi arusaamatusi lepime soojalt laste nähes. Nüüd on pojal avaldunud lõua ja kaelakrambid (sellised tikilaadsed). Ütleb, et ema aita mind, ma ei taha neid tõmblusi teha, aga need ise tulevad peale. Seostan neid hirmudega.
Õnneks on tema ümber kobar väga häid sõpru(3), kes samas klassis käies istuvad kõik ümber tema nii, et ta on nagu kookonis  Oleme sellest palju rääkinud ja ta on tõeliselt tänulik sellise kingituse üle.
Tahaksin oma pojale rohkem toeks olla, kedagi ümber muuta ei saa, igal ühel oma tee, kuid ma pole ju tema elus ilmaasjata. Millegi tõttu on ta mu valinud... Mida teie sellest loost arvate ja mida mulle soovitate? Tänan juba südamest ette!!

Minu lapsel võtavad hirmu ära emme poolt tehtavad kallistused ja ütlemine, kinnitus-sisendus lapsele, et laps on julge ja tubli. Lihtsavõitu meetod, aga ehk on natuke abiks.

Väga hea raamat on Doreen Virtue "Indigolaste toetamine ja toitmine". Sellele võib pilgu peale heita Pilgrim Booksi kodulehel http://www.pilgrimbooks.ee/product/3353/?cid=3157

See on küll suunatud indigolastele ja nende vanematele, kuid kõik sealsed õpetused, palved ja lahendused probleemidele sobivad kõikide laste puhul.
Lisaks on seal õpetusi, kuidas oma last veel paremini tundma õppida.


Lugesin sealseid palveid ja rakendasin ellu sealseid soovitusi ja minu 10 aastase pojaga olnud probleemid lahenesid väga kiirelt ja imeväel.

Seal on just üks peatükk kuidas aidata lastel üle saada hirmust.

Lisaks on seal väga palju soovitusi, kuidas ise saada teada, mis teie lapsele sobib ja mis talle muret teeb.

Oeh ma võikski seda raamatut kiitma jääda, sest minu pere puhul tegi ta imet.

Palju valgust ja ingleid sulle ja su pojakesele.

Mina soovitan ka spetsialisti, ehk siis lastepsühhiaatri juurde pöördumist. Palvetamine ei tee paha, kuid kust me teame, et oleme piisavalt puhtad ja tugevad, et palved vastuse saavad.

Ei tea,et oleks lastepsühholoogid nii hirmsad.Vastupidi tänapäeval on hoopis teised meetodid.Laste ravimine käib läbi joonistamiste ja mängude.
Ja kui kuskil kasutatakse rohtude täistoppimist,on igal emal õigus nendest loobuda.Lapse nimel tasub proovida kõiki võimalusi.

Lastele soovitatakse ravimeid alati ikka kõige viimase võimalusena.
Aga jah, tõsi ta on, et probleemide algpõhjuseid, isegi kui me haiglas neid aimama hakkame või ka tegelikult teada saame, me sageli muuta ei saa ...  

Tere! Soovin valgust sulle ja sinu pojale.Usu,et abi on juba kohal

Olen kogenud ise sama tunnet eelmisel aastal ja arvan,et tegemist on ehtsa paanikahäirega.
Saadan ka oma poolt ühe lingi ehk see rahustab ja aitab edaspidiseks mõtteid koguda.
Aga jah...lapsele ravimid on viimane variant,millest abi otsida!

http://www.paanikahaire.ee/