Üldine jutt > Mure

Inimeste kummalised käitumised

(1/1)

Inglipai:
Ma siin olen pikkamisi aru pidanud ja olen lõpuks asjadele saanud ka nimed anda. Eelnevate muredega seoses, olen ma olnud alles avastamisretkedel, aga nüüd on kõik selgemast selgem ja olen asjadele pihta hakanud saama. Aga millest ma aru ei hakka saama on see, et mismoodi saab ühel emal olla ahviarmastus oma lapse vastu? Kas pensioniiga tõepoolest muudab inimesi nii palju? Siin ei ole tegemist ei minu igavuse, raseduse ega muu asjaga. See hetk saabus siis kätte kui mu ämmal hakkas tervis käest ära minema, nüüd ma muud ei kuule kui ainult seda, kuidas ta oma poega ette taha ninnutab ja nännutab ja takkapihta veel keelab teda ka. See on muidugi pikem jutt natukene, aga eks ma proovin teha lühemalt  :)
Nimelt, ma ei ole vihane, ega solvunud, kui ämma poeg on esikohal, see on ju siililegi selge et see nii jääb kuni surmani. Aga mind paneb muretsema see, et kas vanematel inimestel ei ole oma elu olemas. Näiteks, tal on kaks last veel, üks poeg ja teine tütar. Aga nende elusid ei saa ta niiväga kontrollida kuna nemad elavad kaugemal ja seega on sihiks võetud üks laps. Kõik see teema hakkas täpsemalt siis pihta kui ma rasedaks jäin. Me varjasime seda tükk aega kuna ma ei teadnud kuidas sellele reageeritakse jne. Meil olid ämmaga kenad suhted siis veel. Ja ta märkas ka mu vajadusi siis. Aga minu rasedusega, oi ta poputab oma poega, ette ja taha, kardan, et kui ma lapse sünnitan, ja tal nii igav on, ehk hakkab mu lapse eest samamoodi kamandama ja ette taha asju ära tegema ja õpetama kuidas olla ja kuidas asju teha jne. Kardan, et langen deprekasse peale sünnitust ega julge tulla enam siia oma elukaaslase juurde elama.
Heh see ei ole veel ainuke asi, mis märkamata pole jäänud mul, kuna mu elukaaslasel juhtus üks aeg nende kitsede teema tee peal, ta igal hommikul toonitab talle, et ära siis kiiresti sõida, ole ettevaatlik, kui ma lähen vahest samamoodi linna, autoga kaasa, minge kenasti linna siis ja ettevaatlikult. ??? nagu. Elukaaslasel meeldis käia igal nädalal korvpalli mängimas linnas, ja mina tujutsesin vahest et miks ta sinna läheb jne, tema et see on talle trenni eest ja löögastub ja muud sellist, sain aru sellest ja leppisin, et inimesel on mingigi hobi olemas. Nii, aga kas mu ämm ka sellega leppis, ei ole. Tema jällegi, miks ta peab õhtuti niimoodi sinna sõitma, juhtub ka veel midagi vat siis on.. Ja kaks korda juhtus ka, ühel korral sai muhu otsa ette ja teisel korral sai omale kannaluumurru. Mina soovisin talle õhtul lihtsalt head teed ja mõttes igal korral palusin et tal kõik hästi läheks, kaitseingel teda saadaks kõikjal ja ta tervena koju tuleb, tavaliselt tuligi. Mõnikord on mul tunne et ämm sõnab kõik ära oma muredega.  ??? See polnud veel midagi, üks õhtu, ju elukaaslane jäi hiljemaks tööle ja oli käinud poest läbi et toitu ja maiust osta ja siis ma hakkasingi nägema, et see olukord pole normaalne. Tavaliselt ta jõuab koju peale tööd veerand seitse, aga siis kell oli juba pool seitse läbi. Ma ka ei teadnud mis toimub aga olin sellegipoolest marurahulik. Siinkohal seda ämma kohta ei saanud õelda, tema jällegi, et midagi on juhtunud, muidu ta ei oleks nii kaua ära kodust, mina vastu, et võibolla läks poodi või tuli tal altuura ots ette et natukene lisaraha teenida, nagunii ju rahadega kitsas käes. Tema ikka, et midagi on ikka juhtunud. Ma ärritusin siis päris kõvasti ja ütlesin, et inimesel on ju vaja tööl käia, ja kui oleks midagi juhtunud ta oleks ju helistanud meile või siis oleks meile helistatud. Tema vastu et nojah aga ikka ohkas edasi. Siis ma olin juba nii pabinasse aetud (paljuks siis rasedatel vaja on) ja hakkasin oma peas looma lolle mõtteid. Siis kui peale seitset mu elukaaslane koju jõudis, tegin ma kohe talle ultimaatiumi et nii see enam edasi kesta ei saa, tema ajab mind täiega siin endast välja ja mine ütle nüüd oma emale ka et sinuga on kõik okei ja räägi oma päevakava kõike ette ilusasti mis tegid ja kus olid.
Jah, meil on see tõepoolest selline olukord, ämm vaatab telekast sporti või siis muud saadet ja siis kui elukaaslasel on vaba päev töölt, siis et vaata ikka sina ka ja näe mis see seal teeb ja nii edasi. Ta ei anna oma pojale hingamiseruumi absoluutselt mitte grammigi. Isegi mitte õhtul kui ta koju töölt tuleb ikka ja jälle, et kuidas sul päev läks ja oli palju kliente ja palju tööd ja kas telliti ka midagi ning palju muud sellist, siis kui ta ära räägib talle kuidas oli hiljem minuga juttu hakkab puhuma, räägib ta lühidalt, oli kiire tööl ja siis istub ta maha ja vahib läpakast spordiuudiseid. Ja siis tekib mulle mõte, hmm, kes mina siis siin majas olen, külaline või halloo. Meil on varsti laps sündimas, kui me ei saa omavahel räägitud rutiinseid jutte ka enam, mis mõtet siis sellel suhtel on enam? Tunnen tõesti mõnikord ennast tühjana ja sisutu inimesena ja siis kui ma hakkan oma asjadega tegelemea, siis et sul pole nagunii aega mu jaoks ja me ei hakka sind tülitama ega su aega raiskama. Mis mõttes nagu?  :o Isegi õhtuti kui ämm hakkab magama minema, tuleb ta sellest teatama ja uurib kas me ka magama läheme. Oleme palju kordi selle teema pärast riidu läinud, aga enam ma ei suudagi ega taha oma sõnu raisata, pole kasu sellest nagunii. Samamoodi on ka söögitegemisega. Näiteks minule meeldib samamoodi kokata köögis üksinda ja tean omade retseptide järgi mida mingitmoodi teha, aga siis tema tahab lisada sinna teisi maitseid sisse ja ma olen õelnud et olen teinud alati enda retsepti järgi aga tema et maitseid peab alati muutma. Loobusin söögitegemisest ja ei huvitu selle tegemisest ennem kui see ei ole täielikult minu pärusmaa ja minu retseptide moodi. Ütlesin seda ka elukaaslasele, et ainult tema saab oma emale õelda seda et ta ema usaldaks oma toimetused minu õlule ja mul nagu vanust juba nii palju ka. Aga ei, tema vasti ikka, et sellest pean ma ise rääkima. Ma siis jällegi, et kuna teil on ju kõik tippis täppis omamoodi tegemised siis sina oled tema poeg ja see oleks imelik kui ma läheks kööki ja hakkaksin omi nõudmisi esitama mismoodi ja kuidas teha. Tema köök see ju. Ja ainult tema saaks oma emale sellest rääkida ja asju selgitada nii kuidas oleksid asjad normaalsed ja tasakaalus. Aga ei.

Tegelikult on mu ämm hea südamega inimene, aga ta ajab asju omavahel segamini ja olen täheldanud, et ta kas ei taha või ei julge oma viimast last pesast välja lennata. Olen õelnud oma elukaaslasele et lähme võtame omale korteri, tema vastu, et korterid ei ole nii odavad ja üürikatest ei jääks endale mitte miskit eriti järele. Meile maale ei saa samuti minna, sest seal on mu alkohoolikust vend, siis ma tunnen küll, et lähen hullumajja sisse, 100% selles. Olen seda ka oma mõndadele sõbrannadele selgeks teinud, et pole ju midagi nii väga lihtne et hopp kolin uude kohta sisse ja elu läheb edasi. Ennem vaja ikka uurida ja vaadata ka millised on rahalised võimalused ja nii me peamegi tema vanemate juurde jääma edasi, aga kui kauaks. Mu elukaaslane saab sellest aru küll tegelikult et asjad on natukene viltu aga tema mätta otsast vaadeledes, olen ma hakanud aru saama, et ta nagu ei tahaks ennast naiste teemasse ennast sisse eriti lasta. Aga selle tõttu kannatame me mõlemad.

Tunnen ette ja olen veendunud, et langen depressiooni peale sündimist, sest olen ammuilma juba mõtelnud, et kuhu mul ikka niikangesti minna olekski ja veel lapsega ka, ja ma ei võtaks ealeski last tema isalt ära. Seega, seisukord null. Ämm on tore jah, ainult et ta sellest suurest igavusest ja tegutsemise nappusest kukub nüüd oma poja elu korraldama ja ta nagu ei usaldaks ei mind ega teda, mismoodi seda selgeks teha inimesele? Ei saagi, sest ta on küll kristlane aga ei jaga vaimumaailma asju selliselt nagu mina. Just hiljaaegu sai isegi selle teada alles, et igal inimesel on oma kaitseingel olemas  ({)

Viimane asi veel ja siis ma lõpetan Teie tüütamise  :D :D :D Nimelt, meil on plaanis elukaaslasega registreerida, kuna rahadega nappused käes ja miskit suuremat lubada ei saa, ja see on meie mõlema soov. Rääkisin sellest ka ämmale, aga tema ei kostnud selle peale ei musta ei valget, oli vait kui sukk ja mõne aja vältel kui ma talle seletasin et miks me seda teha soovime siis vahetas ta teemat.  :o Kuigi on olnud meievahelisi teemasid, millele on ta osavasti sõnu kaasa rääkinud ja kas seda kiitnud või siis laitnud. Pühade vahe, jääb tunne peale, et isegi sellist sammu ei sobi meil teha sest ämm ei kiitnud seda heaks ega andnud ka negatiivset tagasisidet. Nagunii kõigest peame ju aru andma mis kus ja millal, mind see eriti ei häiri, aga kui talle midagi rääkida ei saagi kindlat sotti mis on mis. Olen ka seda õelnud elukaaslasele, et võibolla su ema ei soovigi mind sinu kõrvale, siis tema et ei see ei ole nii ja et mina olen tema valik mitte tema ema valik. Okei, leppisin selle vastusega, aga üks vahe, see oli paar aastat tagasi, tal oli sünnipäev tulid siia tema teine laps ja veel mõned ja siis ta hakkas laua taga rääkima mu elukaaslase noorpõlve armastusest ja kilkas nii usinalt ja ütles, et see tüdruk nüüdseks juba abielus teise mehega ja neil laps ka ja siis muutus ta pilk nii morniks. Mida siis sellisel juhul siin arvata võib? Muidugi, ma ei ole süüst puhas, olen ikka lollusi korda saatnud ka, aga ikkagi, milleks on inimestel siis võimalused andestada ja neile uue võimaluse andmine. Ei tea, ei tea, enam ei huvita ka ausalt õeldes  :P

Aga Teile, palju päikest ja oleks tore kui keegi siia ka omadest kogemustest räägiks. Sest on ju palju selliseid inimesi olemas, kellede kõrval me käime pika/lühikese elutee maha ja lõplikult ikka ei saa tundma neid.

Mõnikord ma tunnen tõepoolest, enam ma ei suuda ja saadaks kõik selle elukese kus seda ja teist. Aga siis teisel hetkel, et no mida, ei paku neile ka sellist rõõmu kus ennast näitada saab nõrgemast küljest.  :L :L :L

Navigatsioon

[0] Sõnum