Valguseleht > Muinasjutuaed
Muinasjutuaed on avatud
Vikerkaarevärvi Pallike:
Aitäh, kallis Õnnelik ({). Täna saatis üks Muinasjutuaia nö. juhuslik külaline mulle oma muinasjutte, see inimene olevat 20 aastat juba muinasjutte kirjutanud. Pole veel lugeda jõudnud... vaatan, mis nendega edasi saab.
Resemee:
Imeilus õhkõrn need munasjutulood..oehh, pühib pisarat silmanurgast ja loeb ikka neid imelisi lugusid edasi,,kuidas on võimalik et inimene oskab nii ilusasti kirjutada, näed järelikult oskab, puhtuse aususe sümbol, kiirgamas headusest,,lihtsalt nii siirad ja ausad lood,, lähevad kohe südamesse kisuvad nostalgiliseks,,see imemärgilugu läks väga südamesse,..jahh..ma ei talu kurjust veelvähem kurje ja halbade soovidega inimesi ,,kuidas küll neist eemale hoida..kuidas neid küll ära tunda..aga siin pesas selles pehmes armsas inglipesas on nii hea nii soe nii kodune..nukker jahh...kuulatan televiisorist klaveri muusikat mis kostub läbi filmi ning jään muinasjutuaia mõtteid edasi lugema....
Vikerkaarevärvi Pallike:
Resemee (aitahhkalli). Tänan, et oled meiega!
Kes Päikesepoisi ja Vikerkaaretüdruku elule kaasa elavad, saavad nüüd uut lugu lugeda. Seekord olen keskendunud rohkem Päikesepoisile.
Valgust ja armastust!
Vikerkaarevärvi Pallike:
Muinasjutuaias on uus mõttekild. Veidi sügisene ja vaatega sissepoole. Tuletab meelde olemist Minana.
Valgust ja armastust!
Vikerkaarevärvi Pallike:
Piiritu vabadus
Ma puudutan Taevast iseendas ning puudutan Maad enese sees. Olen osake mullast ja osake õhust, Universumi Väe Õnnistusest ja Loast sündinud Hing. Ja saabudes taaskord hella Maaema sülle, siira ja puhtana, algava ja õnnelikuna, naeratab mu Hing. See naeratus ununeb... Nõnda on tarviski... Kuid iga päev leian ma end igatsemas ikka ja jälle lendlemist vabana kõrgel, üleval pool taevapiiri. Igatsen olla kergem kui õrnemgi udusulg. Olla sõltumatu maisetest emotsioonides. Olla sõltumatu end ümbritsevate ootustest ja ühiskonna piiridest. Olla kiireke suures müstikaspektris, mis on nii kodune ja kutsuv. Ja ma liigun koos selle kiire ja igatsusega ikka ja jälle süvakosmosesse - iseenda südamesse ja Hinge, kus polegi piire ega ootusi ega lootusi. On vaid see, mida ma soovin. On armastus kõige selle vastu, mida ma ise piiramatult ja vabana südames kannan. See on nõnda suur, et on tunne, justkui minu armastus minu isiklike sisemaailmas olevate vastu ei mahuks Looja enese käte vahelegi. Oma südames olen ma vaba ja piiritu, kiirgan seda tugevat tunnet kõigile ja kõigele, mis/kes just mulle on kallid ja olulised. On need siis hetked, mälestused, inimesed, olukorrad, asjad või tulevikuplaanid. Minu südames on suured kambrid, mis on täis minu elu aardeid - õppetükke. Ikka läbitud ja läbimata. Läbimata õppetükid on veel avastamata , ainult nende kuma on kaugeltki näha. Küll on seda veel palju, seda kuma ja sära.
Igatsen olla kui puhastav ja eluandev ning vabastav kevade vihm, mis viib kõik eelneva. Kustutab talve me meeltest. Ja siis ikka edasi - värvilise ning lõhnava Kevade oaasini. Mida ma igatsen, lase ma olen see, kes ma olen. Ma võin ju olla piiritu ning vaba Kevadeneiu. Oma südames. Hinges. Ja Sinus.
Armastusega. Igavesest ajast igavesti.
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni