Uue ajastu teadused > Mõistujutt

Wo ja õpitoad

(1/1)

Päiksekiir:
 Krayoni IV raamat - MÕISTUJUTUD

Wo ja õpitoad


AUTORI MÄRKUS

Ma ütlesin, et kavatsen jagada teiega oma lemmiklugusid. See on üks neist. Kuigi see oli üks esimestest Krayoni edastatud mõistujuttudest, jääb see endiselt meie igapäevaelu kontekstis oluliseks. Andes meile tööriistad sellel planeedil oma isikliku võnketasandi tõstmiseks, annab ta meile tõuke väljendada end siin viibides võimalikult laias ulatuses. Sellesse mõistujuttu on peidetud palju sellist, mis laseb meil tõeliselt mõista kõiki meie ees olevaid võimalusi. See koputab niisamuti meie südametunnistusele, paludes meil “meelde tuletada”, kes me tegelikult oleme.


Elas kord inimene, kelle me nimetame Woks. Wo sugu ei mängi selles loos mingit rolli; kuid kuna inglise keeles puudub määratlemata soost inimese märkimiseks sobiv sõna, kutsume me seda inimest Woks – et hõlmata nii Wo-nimelist meest kui ka naist [inglise keeles Wo-man]. Ainult edastamise kaalutlustel kasutame me Wo puhul meessoo kohta käivat asesõna.

Nii nagu kõik teised tema kultuuriruumi inimesed, elas ka Wo ühes majas, kuid ta tundis seotust vaid tolle toaga, milles tema elas, kuna see kuulus ainuüksi talle. Ta tuba oli ilus ning ta oli tõotanud, et see niisuguseks ka jääb – ja nõnda ta ka tegi.

Wol oli hea elu; ta ei pidanud iial puudust tundma toidust, sest seda oli rohkesti. Tal polnud ka kunagi külm, sest alati oli kehakatet. Kasvades sai Wo iseenda kohta teada mitmeid asju. Ta õppis tundma seda, mis tekitas temas õnnetunnet, ning ta leidis seinale riputamiseks asju, mille vaatamine tegi teda õnnelikuks. Wo sai teada ka asjadest, mis tekitasid temas kurbust, ja ta õppis, kuidas neid üles riputada, kui ta soovis olla kurb. Wo sai samuti tuttavaks asjadega, mis tekitasid temas viha, ning ta leidis asju, mis tuleb välja tirida ning üles seada neil aegadel, kui tema valik oli olla vihane.

Nii nagu teistelgi inimestel, oli ka Wol palju hirme. Kuigi põhiline eluks vajalik oli tal olemas, pelgas ta teisi inimesi ja teatud olukordi. Ta kartis niisuguseid inimesi ja olukordi, mis võisid kaasa tuua muutusi, tema aga tundis end kindlalt ja ohutult, kui asjad olid nii, nagu nad olid, ja ta oli seesuguse olukorra saavutamiseks palju vaeva näinud. Wo tundis hirmu olukordade ees, mis näisid valitsevat tema muutumatut ruumi, ning ta pelgas inimesi, kes taolisi olukordi kontrollisid.

Jumala kohta kuulis ta teiste inimeste käest. Nad rääkisid talle, et inimeseks olemine on väga tühine asi, ja Wo uskus seda. Pealegi nägi ta enda ümber ringi vaadates miljoneid inimesi, kuid ühtainust Jumalat. Talle öeldi, et Jumal on kõik ning tema mittemiski, kuid Jumal on oma piiritus armastuses valmis täitma Wo palveid, kui ta palub siiralt ning on oma elus aus. Niisiis, kuna Wo oli vaimne inimene, palus ta Jumalat, et need olukorrad ja inimesed, kes temas hirmu tekitasid, ei tooks kaasa muutusi ja et Wo tuba võiks jääda ikka muutumatuks – ja Jumal täitiski Wo palve.

Wo tundis hirmu mineviku ees, sest millegipärast meenutas see talle ebameeldivaid asju; niisiis palus ta, et Jumal ei laseks tal neid asju mäletada – ning Jumal täitis Wo palve. Wo pelgas ka tulevikku, sest selles peitus muutumise võimalus ja see näis olevat tume, ebakindel ning tema eest varjatud. Wo palvetas Jumala poole, et tulevik ei tooks tema tuppa muutusi – ja Jumal täitis Wo soovi.

Wo ei tihanud oma toas eriti ringi liikuda, sest kõik, mida tal inimesena tegelikult tarvis läks, paiknes ühes nurgas. Kui sõbrad teda külastasid, siis seda nurka ta neile ka näitas ja ta oli sellega rahul.

Esimest korda märkas Wo toa teises nurgas liikumist siis, kui ta oli umbes 26 aastat vana. See ehmatas teda tõsiselt ning ta palus kohe Jumalat, et see liikumine lakkaks, kuna viimane andis märku, et ta polegi oma toas üksi ja see polnud tema jaoks vastuvõetav. Jumal täitis Wo palve ning liikumine lakkas ja Wo ei kartnud seda enam.

Kui ta sai 34, kordus liikumine jälle ning taas palus Wo, et see lõpeks, sest tema hirm oli nõnda suur. Liikumine küll lõppes, kuid enne seda oli Wo jõudnud märgata toanurgas midagi sellist, mis tal enne täielikult kahe silma vahele oli jäänud – seal oli veel üks uks! Uksel oli imelik kiri ja Wo pelgas selle tähendust.

Wo uuris religiooni juhtide käest tolle imeliku ukse ja liikumise kohta, nood aga hoiatasid teda uksele lähenemast, väites, et tegu on surma uksega ning ta leiab kindlasti otsa, kui uudishimu peaks teda tegudele innustama. Nad ütlesid ka, et uksel olev kiri oli kurjast ning ta ei peaks enam kunagi sinnapoole vaatama. Selle asemel julgustasid nad teda koos nendega riitustel osalema ning oma ande ja sissetulekud nende grupile andma, väites, et selle eest saab ta tulevikus kasu.

Kui Wo sai 42, algas liikumine jälle. Kuigi Wo seda seekord enam nii ei peljanud, palus ta siiski selle lõppemist – ja nii ka läks. Oli hea, et Jumal vastas nii täielikult ja kiiresti. Wo tundis oma palvete tulemusena oma väe kasvu.

Kui Wo sai 50, siis ta haigestus ja suri, kuigi ta polnud sellest eriti teadlik, kui see aset leidis. Ta märkas jällegi nurgas liikumist ning palus taas selle lõppemist, selle asemel aga muutus see selgemaks ning tuli lähemale. Hirmunult tõusis Wo oma voodist, märgates vaid, et tema maine keha jäi lebama ning temal on vaimu kuju. Liikumise lähenedes hakkas Wo seda tasapisi ära tundma. Ta polnud enam hirmunud, vaid hoopis uudishimulik, ning tema vaimne keha näis kuidagi loomulik.

Nüüd nägi Wo, et liikumine kujutas endast tegelikult kahte lähenevat olendit. Valged kujud kumasid lähenedes, justkui tulnuks valgus nende seest. Lõpuks jäid nad Wo ette seisma ja Wo oli nende ülevusest rabatud – hirmu aga polnudki.

Üks neist pöördus Wo poole ja lausus: “Tule, kullakallis, aeg on minna.” Tema hääl oli tulvil õrnust ja mõjus tuttavana. Kõhklematult järgnes Wo neile kahele. Talle hakkas meenuma, kui tuttav see kõik on, vaadates tagasi ja nähes oma keha, mis näis voodis uinunud olevat. Teda täitis imeline tunne, mida ta ei suutnud seletada. Üks olendeist võttis ta käe ja juhtis teda otse tolle ukse suunas, millel oli imelik kiri. Uks avanes ja kõik kolm sisenesid.

Wo leidis end pikast koridorist, mille mõlemat külge ääristasid toauksed. Ta mõtles omaette: “See on tõesti palju suurem maja, kui mina kujutleda oskasin!” Wo märkas esimest ust, millel oli samuti veider kiri. Ta pöördus ühe valgusolendi poole. “Mis on selle esimese parempoolse ukse taga?” Sõnatult avas valge kuju ukse ja viipas Wole sisenemiseks. Sisse astudes oli Wo hämmingus. Tuba oli maast laeni täis rikkusi, mida ta ka oma meeletumates unistustes polnud osanud ette kujutada! Seal oli kullakange, pärleid ja teemante. Ainuüksi ühes nurgas oli nii palju rubiine ja kalliskive, et neist piisanuks tervele kuningriigile. Ta vaatas oma valgete kumavate kaaslaste poole ja küsis: “Mis tuba see on?”

Suurem valgusolend vastas: “See on sinu külluse tuba, kui sa oleks vaid soovinud sellesse siseneda. See kuulub sulle ka praegu ning jääb tulevikuks sinu tarvis siia.” Wo oli sellest teadmisest jahmunud.

Kui nad koridori tagasi tulid, tundis Wo huvi, mis asub vasakult esimeses toas – ka see oli üks neist ustest, millel olev kiri näis Wo jaoks tasapisi tähendust omandavat. Kui valgusolend ukse avas, ütles ta: “See on sinu rahu tuba, kui sa ainult oleks soovinud seda kasutada.” Wo sisenes sõpradega tuppa vaid selleks, et mähkuda paksu valge udu sisse. See udu näis olevat elus, sest see haaras otsekohe endasse tema keha ning Wo hingas seda sisse. Rahu laskus tema peale ning ta teadis, et ta ei karda enam iial. Tema, kes polnud iialgi tundnud rahu, oli selle nüüd leidnud. Ta tahtis sinna jääda, kuid tema kaaslased andsid edasiliikumiseks märku ning nad asusid jälle piki koridori teele.

Vasakul oli veel üks uks. “Mis tuba see on?” küsis Wo.

“Sinna võid siseneda ainuüksi sina,” lausus väiksem valge olend. Wo astus sisse ning täitus kohe kuldse valgusega. Ta teadis, millega oli tegu. See oli Wo olemuse tuum, tema valgustatus, tema teadmine minevikust ja olevikust. See oli Wo vaimu ja armastuse varamu. Wo nuttis rõõmust ning seisis tükk aega paigal, imedes endasse tõde ja mõistmist. Tema kaaslased ei tulnud sisse ning olid kannatlikud.

Lõpuks astus Wo uuesti koridori. Ta oli muutunud. Ta vaatas oma kaaslastele otsa ja tundis nad ära. “Teie olete inglitest juhendajad,” märkis Wo asjalikult.

“Ei,” lausus suurem, “meie oleme SINU inglitest juhendajad.” Nad jätkasid täiuslikus armastuses. “Me oleme olnud sinuga sünnist saati vaid ühelainsal põhjusel: et sind armastada ning näidata sulle seda ust. Sa tundsid hirmu ning palusid meil taanduda ja me tegime seda. Me oleme sind armastuses teenimas ja me austame su kehastumisväljendust.” Wo ei tunnetanud nende sõnades mingit halvakspanu. Ta sai aru, et nad ei mõista tema üle kohut, vaid avaldavad talle austust, ning ta tundis nende armastust.

Wo vaatas uksi ning oli nüüd võimeline neil olevat kirja lugema. Kui teda mööda koridori edasi juhiti, võis ta lugeda uksesilte TERVENEMINE, ELULEPING ja veel ühte, millel oli silt RÕÕM. Wo nägi isegi enamat, kui ta oli soovinud, sest edasi tulid uksed, millel olid sündimata jäänud laste nimed – ning isegi üks uks, millel oli silt MAAILMA JUHT. Wo hakkas taipama, millest ta oli ilma jäänud. Ja justkui oleks juhendajad tema mõtteid lugenud, ütlesid nad: “Ära tee oma vaimule etteheiteid, see ei ole asjakohane ega teeni kuidagi sinu toredust.” Wo ei mõistnud täielikult. Ta vaatas piki koridori tagasi tolle ukse poole, kust nad olid sisse tulnud, ja nägi uksel olevat kirja, toda kirja, mis teda algselt hirmutanud oli. See kiri oli tegelikult nimi! See oli TEMA nimi, tema tegelik nimi ... ning nüüd mõistis Ta kõike täielikult.

Ta teadis kogu protseduuri, sest nüüd oli talle kõik meenunud ning Ta ei olnud enam Wo. Ta jättis oma juhendajatega jumalaga ning tänas neid truuduse eest. Ta seisis kaua neid vaadates ja armastades. Seejärel Ta pöördus ja läks koridori lõpus oleva valguse poole. Ta oli siin varem olnud. Ta teadis, mis teda ees ootab lühikesel kolmepäevasel teekonnal loomise koopasse, et saada kätte oma olemuse tuum – ja siis edasi austamise ning pühitsemise saali, kus teda ootavad need, kes teda üliväga armastavad, sealhulgas need, keda Tema oli Maa peal olles armastanud ja kaotanud.

Ta teadis, kust ta tuleb ning kuhu läheb. Wo oli teel koju.


AUTORI JÄRELSÕNA

Wo-nimelise tegelase sissetoomine Krayoni poolt jutuvestmise algetapis kujutab endast püüet luua ilma soota isik: Wo on Wo-inimene [i.k. Wo-man] – kumb ta siis on, naine [i.k. woman] või mees [i.k. man]? Krayon ei soovi tekitada soolist vaatekohta, mis hakkaks segama sinu täielikku arusaamist sellest mõistujutust või su võimet seada end Wo olukorda.

Mõistujutus kujutab Wo maja ilmselt tema elu ehk tema maist “väljendust” (nagu Krayon ühte eluiga nimetab). Erinevate ruumide analoogia on viide neile võimalustele, mis meie kõikide ees avanevad ja tulevad kaasa meie elu lepinguga, meie karma ning seega meie siinviibimise potentsiaaliga.

See osa, kus on juttu, kuidas Wo saab teada, mis temas õnnetunnet, kurvastust ja viha tekitab ning seejärel selle tunde tekitamiseks seinale asju riputab, on inimesi puudutav tõelise arusaamiseni viiv informatsioon. See viitab neile osadele meis endis, mis sorivad minevikus ja taaskülastavad sündmusi teatud tunde saavutamise eesmärgil. Tavaliselt pole tegu asjakohase valgustatud käitumisega, kuna nii kaevatakse vanu mälestusi üles selleks, et kogeda viha, vihkamise, kättemaksuhimu ja eneseohverduse “tunnet”. Mõnikord on tegu vana hea soovunelmaga olla olukorras, mis tegi meid õnnelikuks – näiteks siis, kui me alles lapsed olime.

Tähendusrikas oli ka asjaolu, et Krayoni sõnul “riputas” Wo sel eesmärgil “asjad üles”. Kui te tulete mulle külla, siis on ülesriputatu kõikidele näha. Need on minu perekonnapildid ja iluasjad. See tähendab, et ma olen riputanud asjad üles nende rõhutamise eesmärgil, seda isegi sisse astuvate võõraste jaoks, kuna mulle tundub, et tegu on eriliste asjadega. Seepärast on Krayon pannud Wo oma tundeid üles riputama, et kõik võiksid neid näha ning tema “õppetunni seinale” reageerida. Wo, nagu paljud teised inimesed, soovib haarata teisi omaenese protsessi, kuna tulemuseks on tema parem enesetunne. Wo ei tunne veel vastutust. Vaatamata sellele, saame me hiljem teada, et ükskõik millisel valgustumise astmel Wo ka ei asu, ei mõista Jumal tema üle kohut – mitte iialgi.

Me saame teada, et Wol on hirmud ning tema peamine hirm on seotud kontrolliga. Tundub, et ta pelgab oma elus olukordi, kus keegi võiks tema tuba (tema elu) muuta. Ta reageerib suuremale osale neist hirmudest muutumatuks jäämisega. Tegelikult on tal seega hirm muutumise ees ja ta ihkab stabiilsust ehk staatilist teadvust. Ta pelgab ka minevikku, kuid ei tea selle hirmu põhjust. Ta pöördub teiste inimeste poole, et Jumala kohta teada saada, ning kasutab saadud teadmist selleks, et kaitsta end muutumise eest. Tegu on ilmeka näitega sellest, mida religioon tänapäeval õpetab. Meil on Jumal, kes täidab kurjuse eest usaldusväärse kaitsja rolli, ning kiriku liikmeid julgustatakse hoidma surma varju orust läbi minnes karjase kaitse alla. See vaevalt et innustab inimest teda jõustavale vaimsele mõtlemisele. Ega aita kaasa vastutuse võtmisele iseenesega toimuva eest, nagu Krayon on meil soovitanud kaaluda.

Käesoleva loo imeline osa on selles, et kuigi Wo laseb end keskpärasel ja tavalist laadi religioossel doktriinil “õnge võtta”, vastatakse tema palvetele. Ta saab palutud kaitse ning teda tõepoolest “varjatakse” muutuste ja nurgas toimuva ärevusttekitava liikumise eest. Jällegi on Krayon meile kinnitanud, et jumaliku vaimu toimemehhanism on absoluutne ning ehtsa harda taotluse armastav energia annab tulemuse. Kas mäletate ütlust: “Mõtle hoolega, mida sa palud – võib juhtuda, et saadki selle”? See on tõsi! See mõistujutt kinnitab seda.

Meile kõikidele avaneb igas elus erinevaid iseenda jõustamise ja eneseavastamise võimalusi ning nii oli see ka Woga. Kuigi talle näis, et ta saab rahuldavaid vastuseid, austas Jumal teda “müksuga” tema juhendajatelt. See oli seesama ukse märkamisega kaasnev ärritav liikumine, mida ta nurgas nägi. Tegu oli tema juhendajate ponnistustega tuua ta teistsugusesse tegelikkusse, pakkudes talle niiviisi tema väljateenitud muutumisvõimalust – ning oma hirmuga silmitsi seismise šanssi. Jällegi oli Krayonist taibukas näidata, mida tänapäeva religioon tal selles asjas ette soovitas võtta: Wole öeldi, et too liikumine on kurjast. See on tänase päevani kõige sagedamini kasutatav vastus millelegi, mis on vastuolus üldtuntud õpetusega. Paljud, kes pole teise poole arvamusega nõus, nimetavad selle lihtsalt paheliseks ning ei tegele tõeliselt ühegi sõnumiga ega uuri antud uskumust ümbritsevat energiat.

Lõpuks, kui Wo ära suri, juhtus see, mida ta kõige enam kartnud oli: nurgas toimuv liikumine sai tegelikkuseks. Kuid tema tundis selle millegipärast ära ega kartnud enam. Edasi näeme erinevaid ukse taga olevaid tube ning osaleme Wo avastusretkel.

Reis läbi tubade kujutab endast tema (poolt iseenda jaoks tehtud) maise lepingu ja ühtlasi tema potentsiaali kuuluvat valgustatuse paljastamist – koos sinna juurde kuuluvate rikkuste, rahu ja isikliku väe sisemise olemuse, tema “Jumala osaga”. Ta tunneb sel teel ära oma juhendajad, näidates meile, et me tegelikult tunneme oma juhendajaid, kuid see on meie eest siin viibimise ajal varjatud. Kujutle end astumas läbi elu, kui sind saadavad kaks või kolm sõpra, kes on igal sammul valmis sind abistama ja armastama – keda sina aga eirad! Wo tegi just seda, ometi ei mõistnud nad tema üle kohut. Niisugune on see aine, millest koosneb Jumala armastus.

Wo hakkas tervikpildist aru saama ning tundma, et ta oli omadega kohutavalt sassi läinud. Ometi rahustasid juhendajad teda kohe, öeldes: “Ära tee oma vaimule etteheiteid, see ei ole kohane ega teeni kuidagi sinu toredust.” See oli Wo üleminek. Tol hetkel leidis aset tema muutumine “endisest õppetunnis olijast” selleks, kes ta alati oli olnud: Jumala osaks, universaalseks olemiks. Järgmine asi, mida ta nägi, oli tema uksel olnud tõeline nimi, ning talle meenus kõik.

Kui Krayon kirjeldab teekondi ja räägib mõistujutte, siis käin ma “seal” otseedastamise ajal tegelikult kohal. Antud mõistujutu puhul oli mul võimalik tunnetada tuult ja ilma jms. Krayon laseb mul sageli lisaks tema poolt mulle edastamiseks antavatele mõtterühmadele kirjeldada minu poolt “nähtavat”. Olles selle protsessi sees, olen ma aga nähtust vägagi mõjustatud, nuttes tihtipeale oma toolil istudes esitatu täieliku mõistmise rõõmust. Minu jaoks pole olemas midagi selle kogemusega võrreldavat, väljaarvatud see, mida me võime tunda äärmiselt tõelises unenäos.

Ma seisin seal tegelikult niisamuti kui Wo, valmis koju minema – kümmelduna armastusest. Ma tundsin armastuse tõmmet nende poolt, kes juba sealpool olid, ning igatsesin oma teisel pool olevate sõprade järele. Ma nägin oma säravhõõguvaid juhendajaid ning tundsin nende armastust, seejärel aga võtsin Krayonil käest ning naasin oma toolile California Del Mari kogunemisel.


http://www.hot.ee/emfestonia/IV_raamat_Wo_1.3.1.html

 :)  :L

Gardemea:
 
     Suurepärane lugu!  Nii sügav ja mõtlemapanev!

Päiksekiir:
Ma ise olen läbi lugenud Krayoni IV raamat - MÕISTUJUTUD.  Seal oli väga palju "pärleid". 
Mis kõige parem, autor selgitab mõistujutu lahti. 




 :) :L

Navigatsioon

[0] Sõnum