Armastus ja sõprus

Kord kohtusid Armastus ja Sõprus. Armastus küsis:" Miks on maailmas vaja sind, kui olen olemas mina?"
Sõprus vastas:"Et jätta naeratus sinna, kuhu sina jätad pisarad".


Headuse killud

Perekond oli puhkepäeval rannas. Lapsed suplesid ja ehitasid liivast losse. Äkki ilmus kusagilt väike vanaeit. Eide hallid juuksed lehvisid tuules, tema riietus oli räpane ja närudes. Ta pomises omaette, korjas midagi liiva seest ja pani oma kotti. Vanemad kutsusid lapsed enda juurde ja käskisid räpasest vanaeidest eemale hoida. Kui vanaeit perest möödus, kummardus ta midagi maast võtma ja naeratas neile, kuid keegi ei vastanud talle.

Hulk aega hiljem sai perekond teada, et too väike vanaeit oli pühendanud oma elu rannaliivast klaasikildude korjamisele, et lapsed jalgu ei vigastaks.

Pime laternaga

Jalutasin kord öösel linnas ja nägin äkki tuttavat pimedat, latern käes, mulle vastu tulevat. Küsisin temalt:"Miks sa laternat kannad?" Sa oled ju pime ja ei näe midagi?"
Pime vastas:" Ma ei kanna laternat enda pärast, tean kõiki linnatänavaid peast. Ma kannan laternat, et teised inimesed, kes mind näevad, oma teed näeksid."
   

Ainult sinu kirjad

Kord tuli guru juurde naine. Naine oli väga tundliku hingega ja väga mures selle pärast, et maailmas on nii palju nälga ja vägivalda, õnnetust ja haigusi. Naine küsis gurult:"Ütle, miks on maailmas nii palju õnnetust?". Vastus näis naisele ülimalt kummaline. Guru vasta:"Kirjakandja toob sulle vaid sinu kirjad, aga mitte võõraid kirju."

Õnn

Kui Jumal oli inimese savist valmis voolinud, jäi tükk savi üle. "Mida sulle veel voolida?" küsis Jumal. "Vooli mulle õnn!" palus inimene. Jumal ei vastanud midagi ning pani vaikides ülejäänud savitüki inimesele pihku.

Ganhdi kingad

Kord rongi peale astudes kukkus Gandhil king rongi ja platvormi vahele ning tal ei õnnestunud seda kuidagi välja õngitseda. Seepeale võttis Gandhi jalast ka teise kinga ning viskas selle esimesele järele. Kui kaasreisijad selle peale imestust avaldasid, selgitas Gandhi: "Kui keegi vaene leiab üheainsa kinga , pole tal sellest ju kasu, kingapaari leidmisest aga küll".

Ma armastan sind, kallis!


Nad olid olnud abielus kaua aega. Nagu ikka, oli abielus olnud tõuse ja mõõnu. Ühel päeval puhkes suur tüli selle pärast, et mehel olid liiga pikad tööpäevad. Purunesid nõud, mees oli mossis, naine oli vihane.
Kui naine oli nädal aega vaikinud, läks mees ta juurde kahe paberi ja pliiatsiga. Ta tegi ettepaneku, et kumbki paneks kirja, mida ta teisele ette heidab. Seejärel vahetaksid nad paberid ja arutaksid kirjapandu rahulikult läbi.
Naine alustas pilku tõstmata kirjutamist, sest tal oli palju pahameelt välja valada. Mees heitis naisele pika pilgu ja hakkas samuti kirjutama. Viieteist minuti pärast vahetasid nad paberid. Mees vaatas paberit, mis oli äärest ääreni täis etteheiteid.Naine oli ilmselt väga vihane. Siis heitis naine pilgu mehe paberile ja ta silmist veeresid pisarad. Sinna oli suurelt üle lehe kirjutatud:"Ma armastan sind, kallis".

Kaks sõpra läksid õhtu eel jalutama mägioja kaldale.Nad vestlesid elavalt ega märganud,kuidas järsku läks pimedaks.Tee oli tuttav,jalad leidsid ise tallatud raja,nad laskusid mere poole.Põõsastes sahises tuul ja kõrval vulises oja.Sõbrad liikusid nüüd vaikides,kuulates omaenese jalaasteid.Korraga kostis nendeni võõras kõne.Imeilus keel oli neile tundmatu.Sõbrad arvasid teadvat kõiki keeli,mis siinkandis ette võivad tulla.Kui nad lõpuks mere äärde jõudsid,ütlesid nad:"Ei,see ei olnud inimeste kõne.Nii ilusat keelt ei ole olemas.Lihtsalt tuul tahtis meile midagi öelda,aga meie ei saanud aru."

Arvo Valton

 
Mees hoidis hellalt üht tavalist savipotti.See äratas tähelepanu.
"Mis sul seal sees on,et sa seda niiviisi hoiad?"küsiti temalt.
"Seal on kõik minu mälestused hoiul,"vastas mees.
Leidus uudishimulik,kes mangus,et mees kergitaks korraks poti kaant.Kui too seda tegi,ei näinud piiluja seal midagi.
"See on ju tühi!"hüüatas ta.
"Kuidas võiksid sina näha teise inimese mälestusi,"ütles poti valdaja seepeale rahulikult.

Arvo Valton

  teile armsakesed

  Iris.
Sügavad mõtteterad on Sul leitud  Eks loogiliselt võttes olemegi selles elus ju rohkem lähemale puudele, lilledele kui taevale ja tähtedele 

 Jumala ja Loodu laps.

... Meenub lugu 2009 aasta suvest Pärnus.
 Kandsin päeva otsa mingeid tobedaid naistekingi, mis olid küll kõrged ja nägid kenad välja, aga hõõrusid jalad lihtsalt verele.
 Mul oli kaasas frisbeetaldrik ja lõpuks mulle aitas - võtsin oma kingad jalast ja panin taldriku peale ja kõndisin nõnda kuskilt kesklinnast ülejõe kanti koju.
 Mul oli nii hea ja rõõmus paljajalu olla-käia, et keegi ei julgenud mulle kummalist pilku saatagi =)

Siit küsimus - kas ilu On ikka verelekiskuvat valu väärt?