Uue ajastu teadused > Mittemateriaalsed olendid
Kes on deemonid?
Meister:
--- Tsiteerin: E`meare järgi juuli 31, 2010, 12:58:30 ---Eks ole ju aegade algusest käinud võitlus hea ja kurja vahel.
--- Lõpeta tstitaat ---
Oh, sellega seoses meenus uni, panen kohe unedesse. :P
Magnoly:
Mul tekkis nüüd seda kõike lugedes selline küsimus: kas inimese hing on alati tulnud Jumalikult tasandilt, nagu kehastunud ingel või haldjas jne? Kas ka deemon võib inimesena sündida? Ma lihtsalt tean inimesi, kellelt on raske või peaaegu võimatu leida positiivseid omadusi, nende iseloomustamiseks sobivad ainult sellised deemonlikud omadused nagu võimuhullus, ahnus, kadedus, saamahimu, uskumatu rumalus ja igasugune taktitunde puudumine, kiuslikkus ja pahatahtlikkus.. Olen tähele pannud, et sellised inimesed ei muutu ega tahagi paremaks muutuda, nad üsna enesekindlalt ja uhkusega täidavad oma õelat missiooni..
Päikesepoiss:
On küll selliseid erijuhtumeid nähtud, kus inimese hing on nii ära blokeeritud ja ära vallutatud deemonite poolt, et deemonitel on juba päris vaba kontroll inimese keha üle.
Päris kohe sündida deemoni hingega... see, ma usun, on väääga ebatõenäoline... kuid siiski võimalik.
Pigem on siiski asi selles et liialt on tumeda energeetikat kasutatud ja enam head üldse ei suudetagi endajuurde kutsuda, nähakse kõike lähi madala energeetika, ja muidugi kui demeonid peal siis nemad suudavad ka kergelt sellises seisundis inimest mõjutada.
Magnoly:
Mida sellises olukorras teha? Keegi teine neid paremaks muuta ei saa kui nad ise ei taha. Ja nad reeglina ei taha, irvitavad selle peale, on ise uhked ka veel, et sellised deemonid on. Näiteks üks kukkus lausa märatsema, kui sattus peale siis, kui mu poiss Valgusmeditatsiooni tegi. Andsin talle lugeda raamatut "Inglite sõnumid", visati see juba järgmine päev mu lauale tagasi..
Teine elab mu ema juures ja on agressiivne alkohoolik, kes ähvardab pidevalt ema ära tappa (vahest sekka ka mind ja oma tütart, kuna kujutab ette, et oleme talle kuidagi halba teinud). Mu ema elab pideva hirmu all. Ainus, mida ma teha saan, on pidevalt paluda oma perele ja emale kaitset ja turvatunnet nende "inimeste" eest.
Ma ei suuda kuidagi meenutada, et sellist elu omale soovinud olen. Karmavõlg see ei olevat, saatus ilmselt ka mitte? Eluülesanne ka ei näita midagi..
Olen aastakümneid (pubekaeast peale) unistanud oma poolekesest ja meie oma kodust, elades loodusega harmoonias, jumalikus armastuses, külluses ja koostöös.. Aga millegipärast pole ma seda väärt?
Ah, ma vist olen liiga süüvinud oma elu mõtte otsimisse.. ::)
Päikesepoiss:
Tõesti on raske selliseid inimesi aidata... Võid proovida neile teha puhastuse või kaks ja ülejäänud on nende kätes, kas nad siis soovivad muutuda või ei.
Ära sa seda küll arva, et sa oma unistust väärt pole. Muidugi oled :) Mingil põhjusel on sul elu tõesti läinud mööda raskuseid aga see ei pea siis nii jäämagi. Võid ju igal ajal oma elu võta kätte ja seda muuta nii nagu soovid. Teisi muuta ei saa ja ei tasu ka jääda ootama aega mil teised muutuksid selliseks nagu sinul on hea, seda aega ei pruugi kunagi tulla... aga sa saad muuta oma ENDA elu selliseks nagu sa soovid.
Kerge öelda ja raske teha ütleksin ma selle peale... aga oma elu muutmine paremuse poole ongi üks kangelaslik tegu mille peale terve universum aplodeerib.
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni