madala sagedusega energia

Nii nagu on kõrge sagedusega energia, mille läbi töötavad inglid... nii on ka madala sagedusega energia, mille läbi töötavad deemonid.

Näiteks kui unemaailm on loodud kõrge ja hea energiaga siis on see paradiisilik, särav päike, vikerkaared, loodus, linnud ja loomad... tunded on sellised hästi kerged ja mõnusad. Kõik on hea ja ilus.

Kui aga unemaailm on loodud madalat energiat kasutades siis on see natuke põrgulik. Valgust tavaliselt on aga see pole nagu päikesevalgus, pigem nagu lihtsalt näed. Loodust pole, on ainult kuivanud ja surnud loodusejäänused. KÕik on hall ja hämar ja seal on ka suruttud, sünge või vangistatud tunne.

Sama on ka meie elus. Kui kasutame, laseme ligi, kõrgemaid energiaid siis meie maailm muutub paradiisilikumaks, kui kasutame madalamat liialt siis muutub elu põrguks, mitte midagi ilusat ei suuda näha, kõik on paha ja kõik ümber on pahad.

Sagedus ei ütle mu jaoks midagi, iga New Age usku inimene oskab selle kohe välja öelda, kui tema käest küsida.
     Minu jaoks on nad pigem saamahimulised tegelased, kes ei löö risti ette ja ei vali vahendeid, kui vaja midagi saada. Võivad ahistada ka puhtalt oma lõbuks.
        Küll aga on siin segadusi. Näiteks mainivad ingligurud (Diana Cooper ja teisedki), et kui küsida vaimudel midagi "kristuse nimel", siis vaimud ei saavat automaatselt valetada. Kuid kust me ikkagi teame, et nii on? Inimmaailmas on ju lihtne selle peale vastata mida iganes, kes saab väita, et vaimud meist täiuslikumad on? Mu poolt juba mainitud agressiivsed lähenemised inglite ja pühakute maski taga on hea näide. Ja miks ei sekku siis tõelised inglid, kui inimene palvetab? Nad peaksid ju nägema, et inimene on maskeerunud tegelaste küüsis... ja siis veel vabandatakse sellised sekkumised välja sellega, et "inimene pole end sättinud Isa plaani järgi". Rääkimata veel sellest, et propageeritakse pimedat usku - "ära mõtle, ära uuri inglite tegude tausta, vaid võta vastu ja naudi". Sellest siis tulebki, et New Age inimesed ei oska lahti seletada vaimuilma tegemisi.
Võtab sõnatuks, ma saan aru. Kuid juba see näitab, et inglimaailm on tegelikult neetult valelik...

Kaske! See värk pole meiesuguste jaoks.

Sagedus öeldakse sellepärast, et see on lihtsalt selline mõiste. Eks on ka nii, et paljud ei oska lahti seletada sageduste ja energiate seadusi ning miks kõik nii on aga see ei tee ju seda mõistet valeks

"Minu jaoks on nad pigem saamahimulised tegelased, kes ei löö risti ette ja ei vali vahendeid, kui vaja midagi saada. Võivad ahistada ka puhtalt oma lõbuks."
Eks see ole deemonite puhul õige tõesti. Nemad ei vali vahendeid et oma tahtmisi saada või siis suurema tumeda plaani tahtmist. Inglid tegutsevad siis igas mõttes vastupidiselt, kuna nad ongi vastandid.

Jaaa... eks see on hea küsimus, kust sa ikkagi tead et nii on. Vaimud pole meist kindlasti täiuslikumad. Inimene on ainus olend universumis kes saab korraga eksisteerida kõikidel tasanditel. Seega, inimene on kõige austatum ja hinnatum olend universumis. Kelle moodi paljud teised olendid olla püüavad.

Sa ütled, et kõike võib rääkida ja sa ei saa kindel olla info õiguses. Aga kelle tegu see on? Sinul ju kui inimesel, kõige võimsamal olendil, on ligipääs sellele tasandile olemas, kasuta infot mis sinu seal tasandil olev osake sulle võib saata. IGAL inimesel on olemas õige ja vale, tõe ja teeskluse tunnetus... tuleb vaid osata seda kuulata. See on meile antud selleks, et me ei vajaks suuri pakse raamatuid täis reegleid, et teha õigeid valikuid. Me lihtsalt tunneme et nii on õige ja see ongi piisav. Reegleid vajavad inimesed kes seda oma osakest pole võimelised kuulma.

Pimedat usku propageerivad religioonid. Meie siin foorumis mõtleme kõik läbi ja arutame, süüvime nii sügavuti kui keegi on võimeline seda tegema

Miks inglid ei sekku kui sulle esinetakse? Ehk sellepärast, et sa oma sõnastuses või mõtetes tõesti kutsusid mõne madalama olendi kohale ja see oli täiesti sinu valik, mida inglid sinult kunagi ära ei võta. Kui aga tõesti sina tegid õieti aga tulid teesklejad... ja sina neid ära ei tundnud. Ütle sina, kumb on parem... kas last aidata igas tema tegemises, kõik otsustada tema eest ära ja kõike aidata... või lasta lapsel õppida ka oma kogemustega. Ütle kummad õppetunnid on lapse jaoks tähenduslikumad?

Ma ei tea mis new age asju sina oled uurinud või mis inimesi kuulanud aga see... et mina keemiat ei oska ja ei tea seda lahti seletada, ei tee veel keemiat teadusena valelikuks

Eks ole ju aegade algusest käinud võitlus hea ja kurja vahel. Deemonid on need kes meid igal sammul katsuvad eksitada ja porri tallata. Lihtne sõna nende iseloomustamiseks on võim. Miks see nii on ei oska mina küll lahti seletada.

No mina käisin nüüd lausa Vikipeediast uurimas, kes need deemonid siis ikkagi on...

Mul tekkis nüüd seda kõike lugedes selline küsimus:  kas inimese hing on alati tulnud Jumalikult tasandilt, nagu kehastunud ingel või haldjas jne? Kas ka deemon võib inimesena sündida? Ma lihtsalt tean inimesi, kellelt on raske või peaaegu võimatu leida positiivseid omadusi, nende iseloomustamiseks sobivad ainult sellised deemonlikud omadused nagu võimuhullus, ahnus, kadedus, saamahimu, uskumatu rumalus ja igasugune taktitunde puudumine, kiuslikkus ja pahatahtlikkus.. Olen tähele pannud, et sellised inimesed ei muutu ega tahagi paremaks muutuda, nad üsna enesekindlalt ja uhkusega täidavad oma  õelat missiooni..

Mida sellises olukorras teha? Keegi teine neid paremaks muuta ei saa kui nad ise ei taha. Ja nad reeglina ei taha, irvitavad selle peale, on ise uhked ka veel, et sellised deemonid on. Näiteks üks kukkus lausa märatsema, kui sattus peale siis, kui mu poiss Valgusmeditatsiooni tegi. Andsin talle lugeda raamatut "Inglite sõnumid", visati see juba järgmine päev mu lauale tagasi..
Teine elab mu ema juures ja on agressiivne alkohoolik, kes ähvardab pidevalt ema ära tappa (vahest sekka ka mind ja oma tütart, kuna kujutab ette, et oleme talle kuidagi halba teinud). Mu ema elab pideva hirmu all. Ainus, mida ma teha saan, on pidevalt paluda oma perele ja emale kaitset ja turvatunnet nende "inimeste" eest.

   Ma ei suuda kuidagi meenutada, et sellist elu omale soovinud olen. Karmavõlg see ei olevat, saatus ilmselt ka mitte? Eluülesanne ka ei näita midagi..
  Olen aastakümneid (pubekaeast peale) unistanud oma poolekesest ja meie oma kodust, elades loodusega harmoonias, jumalikus armastuses, külluses ja koostöös.. Aga millegipärast pole ma seda väärt?

   Ah, ma vist olen liiga süüvinud oma elu mõtte otsimisse.. :