Minul oli hinge soojaks tegev kogemus selle teemaga seoses.
Lugesin eelmisel nädalal hingeloomade teemat ja jäin mõtisklema. Mul polnudki niiväga kiiret soovi teada kes siis on minu oma ..... pigem soov, et selle kohta loeks ja uuriks rohkem.

Järgmisel päeval olime lastega kodu lähedal järve ääres, tegime pisut pikema matka kui tavaliselt ja puhkasime kaugemaks sopis liivakaldal jalgu.

Ja sealt ta tuli, otsejoones üle järve, suur majesteetlik isaluik. No lihtsalt imeilus. Otsejoones meie juurde, peatus meetrike meist eemal vaatas pikalt silma küll ühe silmaga, siis pööras pead ja vaatas teise silmaga. Nii lähedalt pole mul varem olnud au seda lindu silmitseda. soojendav tunne oli.

Vot siis, kas nii lihtne ongi, küsid ja kohe saad teada.

Sattusin teemat lugema päris juhuslikult, aga et olen selle teemaga kokku puutunud ja ka pisut tegelenud, siis väike selgitus kõigepealt, et Hingeloom ja Väeloom ei ole mitte üks ja seesama. Hingelooma saame kaasa sündides ja see on kogu elu üks. Väeloomi võib olla mitu ja nad võivad püsida meiega kaua, samuti võivada vahetuda.

Mina oma praegusel eluetapil ei tunne üldse, et mul mõni hinge-või väeloom oleks, justkui pole vaja neid. Samas muidugi ei välista, et nad mul olemas on, aga ma ei tea neist suurt midagi ja ei tunne puudust ka. Aga põnev oleks küll selle kohta rohkem teada ja lugeda teiste kogemustest ja teadmistest.
Kui me Hingelooma saame kaasa sündides ja see kogu elu üks on, siis oleks seda päris huvitav teada saada. Mina enda oma ei tea.
Kui üldse mõni loom, siis on kass viimasel ajal hingelähedane. Aga seda ma küll ei tea, kas ta on mu Hingeloom või Väeloom või..lihtsalt armas koduloom kui hakkasin mõtlema, kes võiks olla, tuli meelde kass. Kõik saab nurrupäraseks