Rààgime natuke kalast, sest on liiga vàhe rààgitud ja nàen siiani, et inimesed arvavad nagu kala oleks neile hea ja kasulik. Vòime mòelda muidugi nagu laulis Kurt Cobain "
It's OK to eat fish, coz it don't have any feelings" vòi vòime asja natuke realistlikumalt vaadata. Jàrgneva info on suures osas kokkuvòtlik artiklitest Sille P. pàikesetoidu kodulehelt, tema tòi selle Cornelli ùlikoolist professor David Pimental (avaldanud siis 700 teaduslikku artiklit ja 27 raamatut!!) ja Cornelli Ülikoolis okeanoloogiat õpetav PhD Bruce Monger koos Bob Howarth (maailma juhtivaid keskkonnaeksperte) tabelite ja joonistega ja ka paljud minu enda tehtud avastused, uurimused, tòdemused ja taaskordsed veendumused inimkonna masendavas tegevuses..
Esiteks, ookeanid on tihedalt seotud taimetoitlusega. Me vàetame oma pòlde, taimed vòtavad sellest vàetisest ainult osakese ja ùlejàànud uhutakse pinnase kaudu veekogudesse. Veekogus on àkki toitaineid liiga palju (olete kòik nàinud Viljandi jàrve seisukorda tànapàeval?) vee pòhjas hakkavad vohama taimed. Vàetiste jààgid stimuleerivad vetikate kasvu. Tekib tohutu hulk biomassi. Vetikas sureb ja bakter tarbib seda surnud vetikat ja koos selle tarbimisega tarbib vee hapnikku. Mida rohkem vetikat, seda rohkem bakterit, seda rohkem veest hapnik kaob. Religioonides, kus hapniku tase on 0, ei saa elada teised veeorganismid ja nad surevad. Sellist tsooni nimetavad okeanograafid surnud tsooniks.
Ookean on stressis, on vàga kurnatud ùliaktiivsest kala vàljapùùgist. Kasvanduse kala ei ole parem valik.
Ma olen ise kalakasvanduses kàinud ja nàinud neid kalu, mida inimesed sòòvad. Nad on haiged, nad elavad pisikeses tiigis kùlg kùlje kòrval kus neil ei ole vòimalust ringi ujuda ja neid sòòdetakse antibiootikumide ja sùnteetilise sòòdaga, jah, see kòik satub sinu organismi seda kala sùùes.
Jàrgmised on raskemetallid. Iga suure kala rakk on elavhòbedast làbi imbunud! Mòelgem nii, maailma suurimas kalatarbijad on maailma suurimad naiste viljatuse probleemi kàes vaevlevad. Elavhòbe tekitab viljatust.
Siis need "vààrtuslikud" kalaòlid, mida meil kapslites mùùakse. Esiteks, kui kala veest vàlja òngitsetakse ja ta sureb, rààsub temas olev òli koheselt. Surnud kala sees ei ole elusat òli. Need kalaòlikapslid mis meil mùùakse, mòelge vaid ise, kui palju on sinna vaja lisada lòhnaaineid, sàlitusaineid, antibiootikume jms, et rààsunud òli lòhna matta?
Teame ju, et vàrskel kalal pole lòhna, aga làhme mònda suvalisse kalapoodi sisse kus on ilus silt "vàrkske kala" ja tappev roiskuva kala lehk matab hinge. Kuna meil ei mùùa vàrsket kala, on vaja kalalòhn kuidagi summutuda. Selleks on loodud sùnteetilised lòhnaained.
Kalaga on nii, et termin "taastuv loodusvara" ei kài enam ammu selle juurde. Meil on nùùd tehnoloogia, et pùùda kala igas maailma paigas ja 24 tundi òòpàevas. Meil on elektroonilised kalaleidjad, meil on satelliidid, et leida teatud piirkonnas ùles absoluutselt iga kala. Kala toitumisahele tipus olevad tuuni ja mòòkkala varud on 90% otsas kòikides ookeanides.85-90 miljonit tonni kala pùùtakse vàlja igal aastal. Siis on meil veel sùvapùùk. Teiste sònadega kòige elusa tapmine. Sònu pole vajagi, vaadake pilte enne ja pàrast.
Alaska làhedal elavad merelòvid
. 1960 aastal oli neid siin 50000, nùùd on neid alla 3000. Me ei pùùa neid, ei. Kuid me oleme òngitsenud vàlja kogu nende toidu, me oleme nad nàlga jàtnud. Ei ole piire inimese ahnusel.
Siis on dùnamiidiga kalapùùk. See ei ole midagi uut. Kas tahaksid sellist kala sùùa? Dùnamiit hàvitab pùùgikohas kogu elu. Aga sinu kòht, inimene, on selleks korraks tàis.
Maksumaksjana anname oma raha, et toetada liha tootmist, subsiidiumiteta on liha nii kallis, et me ostaksime seda vàhe vòi ùldse mitte. Kui me keeldume subsideerimast liha ja piimatòòstust, siis hinnad tòusevad, inimesed tarbivad vàhem ja on TERVEMAD. Pòlde on vàhem, vàetisi vàhem, ookeanid saastuvad vàhem.
