Sa, habe, ütlesid taas väga hästi ja lühidalt heateo definitsiooni ära.
Aga olen ka Delfiiniga nõus, kui ta ütleb, et mõnikord tahaks nurga tagant salaja piiluda selle õnnelikku naeratust, kes avastab meie poolt korraldatud meeldiva üllatuse. Kindlasti on andmisrõõm suurem, kui saamisrõõm. See jätab andja hinge sooja tunde pikaks ajaks. 

Absoluutselt nõus. 

Heategu = hea tegu ja neid on ju palju 
Tegelikult me teeme kõik kindlasti heategusid, aga me ei mõtlegi sellele ja see ongi õige. Me lihtsalt anname oma õla teisele nutmiseks ja parim tänu on, kui keegi ka mulle oma õla mõnel hetkel ulatab. Ka teise õnneloo kuulamine on heategu, sest on ju inimesi, kes tunnevad ka oma õnnes olevat üksikud ja vajavad näiteks väljarääkimist. Ning mõnikord on seda hoopis kergem teha võõrale inimesele. Elu on keeruline 

Heategu on kui sa oled teisele inimesele olemas.. tema aitab sind , sian mind, kokku moodustubki me vahel usalduse ring..  Teineteise selline pidev abistamine ka pisidetailide nagu väikeste asjade suhtes on palju suurem heategu kui üks ja see väga suur heategu juhul kui tegu päris võõraste inimestega pole .. sellessuhtes selline pidev abistamine ja koostöö teineteisevahel on suur heategu just nimelt mõlema jaoks miitte, et üks teeb aiult ühele just, et mõlemad tunneksid, et tema aitab ja teda aidatakse...
Viisakus on heategu , silmside ja tagasihoidlik naeratus .. kõi ksellised pisidetailid , mis tegelikult on tähtsad moodustuvadki ühe suure heateo ... päris palju räägin ja mõtlen usaldusest.
Teineteise usaldamine on heategu , sest kui puudub usaldus on kõik mõttetu,
läbi teineteise usaldamise sünnibki hea ja veel parem kui hea   

Üks on ka kindel, millest olen ma viimasel ajal ikka väga tihti hakanud aru saama. Ka kõige pahelisem inimene suudab teha head, ilma et ta seda ise märkaks, aga märkavad selle eest teised. Tean inimest, kes tegi head ja toonitab seda siis terve see aeg, et näed sa ma tegin sulle head, mismoodi sina mulle vastad. Näed, ma ei soovi sulle kurja, vaid head, aga sina teed mulle halba. Olen rääkinud ka selle teise poolega ja tema vastu, ma tean, et ta teeb mulle head, aga ma teen nimme neid asju, seniks kuni ta enam seda ise ei maini, et teeb mulle head, ja lubab mind kordki tänada teda nii nagu ta seda väärib. Rääkisin, andsin vihje, ümbernurga, ta sai sellest aru, lõpetas ära oma pideva hooplemise oma tütrele head tegemisest ja tema tütar tänas teda, kinkides talle lapselapse, lõpetades ära kutsekeskkooli, leidis omale sobiva ametikoha, jättis maha vanad harjumused ja halvad sõbrad, leidis omale mitte küll unistustuste mehe aga vähemalt kellegi, kes on küll mõne mõistes, igav, aga kes on hooliv ja perekonda kaitsev.
Headus sünnitab iseenesest head. On ka üks vastuolev hetk, mismoodi mõni saab headusest aru. Näiteks, oled hea ja alati kui keegi sulle külla tuleb, sa annad talle ikka ju midagi. Ja sa tunned sellest andmisest ikka ja jälle meelehead. Aga tema kes su juurde tuleb hakkab igakord lootma selle headuse suhtes ja kuniks kanduvad edasi palveteks ja teeneteks ja muuks sääraseks. Ja pluss veel toonitamine, näed sa oled ju hea inimene, sa saad ju minust aru, et mul on hetkel närused olud, aga küll ma neist üle saan jms. Aga see ei ole headus, see on ärakasutamine juba, ilma et teine sellest aru saab.
Mul on paar näidet oma sõbrannade suhtes, no kuule võta ometi see töökoht vastu, me ju soovime sulle vaid head. No, kuule, ära sa tule sealt kohast töölt ära, me ju soovime sulle vaid head. Ja kui on mõni koht mis on neile vastu karva ja mina olen selle ära proovunud ja saan aru küll, et on jah jama ja siis nemad jällegi, no me ju ütlesime sulle seda, aga sa ei kuulanud meid ja sa tead et me soovime sulle vaid head. Tegelikult see ajab mind nüüd vaid naerma, sest siin on näha ka kohati väga koomilisi kohtasid sees.  Varem sain ma nende peale kole kurjaks, sest ikka ja jälle nad kukkusid mind õpetama, aga siis ma ütlesin neile, oleme erinevad, meie väljavaated on erinevad ja soovid on erinevad, aga mis meid kokku liidab, on see, et me vajame teineteist, olgu siis head ja halvad nendeks, aga nii see on lihtsalt. Ei ole nemad enam mind õpetama hakanud peale seda ja saame vaata, et veel paremini läbi kui varemas ajas. 
Nii, on veel üks näide, heategusid hindavad vaid väga vähesed ja tunnevad tavaliselt endid hiljem süüdiolevatena, et ei ole osanud olla head sõbrad. Minul juhtus see just hiljuti. Kuna olen ma palju väärtuslikku aega maha maganud ja seda siis ka niiõeldes prügikasti loopinud, mõistsin ma hiljuti, et pole veel hilja, et teisiti tegema hakata ja nii on läinud ka kõik. Kuna mu vend tõmbas omale hiljuti palju jama kaela, siis käidi teda kimbutamas ja kuna mu sõbranna on selline, kes ei kohku millegi ees tagasi ja räägib kõik hingelt ära mis tõsi on. Olgugi, et ma tean, tol päeval mil ta tegi mu vennale peapesu, see oli õige kõik, ta kaitses mind, aga mis oli väär ja mõistetakse alati valesti ja nii on ja jääb, see inimene ei olnud kaine. Mu sõbranna oli purupurjus. Kui rääkisin temaga telefoni teel, ei saanud ma sellest eriti aru, et on sest ta on ka kainena nii keevaline vahest. See-selleks, seda ma talle ka tol õhtul ütlesin, et ma hindan tema abi väga, aga oleks ta kaine, siis oleks sellest kasu ka. Okei, tema oli juua täis, aga juua täis oli piisavalt ka mu vend.  Võtsin oma vastutusele selle, et mu sõbranna saab ära viidud õhtul linna, mu elukaaslane oleks ära viinud, aga tema valis omale vale seltskonna mille tõttu avastas ta paar päeva hiljem, et tema käest oli ära varastatud 15 eurot. Nüüd on nii vihane sellepärast. Aga kuna olid tol õhtul igati takistused ees, et ma ei saanud minna temaga koos linna ja kuna mul oli vaja minna järgmisel päeval ka tööle, siis hoiti mind sellest jamast eemale. Ei saanud sellest hetkel aru ise, et see nii on. Järgmisel päeval ma loomulikult tööle ikkagi ei jõudnud, kuna olin ennem juba piisavalt und võlgu ja kell oli päris palju kui mu pea patja puutus. Seekordne päev lendas mul totaalselt purki, aga ega ma ei käigi pastakas ja paber pidevalt käes ringi, lootes kellele saan heateo teha. See tuleb justkui iseenesest, kui nii juhtub.

Ka mu eksülemus oli mu vastu vägagi hea, aga mina jällegi sajatasin ja ägestusin nii mis kole. Kui käisin tööl, unustasin ma ära, et mul on käega jamad lood, ei tohi tõsta teatud laadi raskusi ja vasak käsi ei tohi saada ka külma, ja arstide sõnutsi, ei saa seda ka parandada, kuna see on seotud mu eelneva tööga ja on asju mida saab valvata, et hullemaks ei lähe aga ravida ei saa, aga mina selles nii kindel ei ole, see on kinni ka inimese mõtetes kõik, kus meditsiinil pole enam võimalust seal saab teha muutusi inimene ise. Ja nii juhtuski, sain kohe tööle järgmisel päeval, kui olin ära helistanud. Vanad tuttavad tulid vastu ja tervitasid ja imestasid, et tulin tagasi sinna tööle. Aga siis hakkas ühe poolt seal totaalne mõnitamine pihta, oi te ei kujuta ettegi kui räbalasti ma ennast tundsin siis ja kohati tundsin a soovi ja vajadust talle kallale minna, aga teadsin, et ma ei ole selline inimene ja see on hetke raev kõik ja see poleks ka õiglane ja siis ma lendaksin sealt paugupealt. Aga läheb vaja raha teenida, et aidata maksta vanaemal hooldekodu maksusid. Nii ma siis neelasin selle klombi kurgust alla ja tegin oma tööd edasi. Kui seda naist nägin, mu ihukarvad tõusid iseenesest püsti ja ma oleksin tahtnud juba peitu pugeda. Aga ma lohutasin siis ennast mõttes, et ainult kannatust, küll ma varsti siit pääsen, sest kell läheb ju töötades kiiresti. Ja nii oligi. Aga juhatajale ma sellest ei rääkinud. Pidin minema ühel reedesel päeval valda, osalist raha üle andma ja siis jällegi tööle minema. Kananah jälle peal ja tekkis kohatine hirm ka selle mõtte ees, et ma ei pea enam vastu mitte sekunditki. Mu käsi valutas ka natukene, mõttes ma palvetasin ja hiljem töö juures valu oleks nagu iseenesest ära läinud ja tekkis sisse kohati mingi tugev tunne ja see paiskas ka minust välja. Olin otsuse kindel ja teadsin, et pean minema ka juhataja juurest läbi ja temagi ootab uudiseid kuidas mul vallas läks. Rääkisin sellest kõigest ära ja siis hakkasin ma manguma omale uusi tööotsi, isegi ka koristaja omat, aga siis ta mainis et issis tahetakse saada koristajaid. Nii, täitsin lõpetuseks lepingu, esmaspäevast alates, tuleb mu arvele lõpuarve ära. Olin selle päeva tööl veel ära, hambad ristis, aga samal päeval see naine enam mind eriti ei kimbutanud ka, kui seda tegi siis natukene ja nägu oli pidevalt tige ees, väga vähestele naeratas. Mina paar korda mühatasin, oli ka teine naine tööl ja temaga seltsis oli lõbus tööl olla, küsisin ka teatud asjade kohta ja tema vastas, aga teatud rahuga ja naeratas mulle mõned korrad, kui ma mõne kauba valesti olin pannud ja õpetas siis kuhu kaup tuleb panna. Mina punastasin, tänasin teda ja asusin siis uuesti asju välja panema. Eelnev jutt tuleb nüüd enne seda lugu siis nüüd, kuna samal reedel oli ka mu vennal kohus selle jama pärast millesse oli ennast tõmmanud. Tol reedel kui töölt lahkusin, oli mul vaid mõttes, et ainult kaks päeva vaja veel tööl olla ja siis kõik, saan keskenduda uute kohtade otsingutele. Järgmisel päeval ma tööle ei jõudnud, kuna magasin kellaaja maha ja helistama ma ei hakanud sest, minu mäletamist mööda juhatajat ja neid teisi majas ei olnud. Laupäev möödus rahulikult ja üksinda olles, sest ülejäänud pererahvas oli läinud rakverre. Ja tagasi tulid alles enne kahteteist õhtul. Pühapäeval mulle helistati mu endise töö juurest, kuna siis ma mõtlesin, et nüüd ma enam ei julge minna, ja seda veel hullemal juhul, et kui see hull naine ka veel tööl on. Teadsin, et töösedused on sellised, et nad ei oleks pidanud mulle rahasid välja maksma kuna ma lasin neid totaalselt üle, sest juhataja ei olnud mitte milleski süüdi. Mitte keegi ei olnud, aga kuna seal tööl oli üks naistürann siis ma lihtsalt vältisin teda ja natukene ta tekitas mulle ka peale stressi. Aga ma ei rääkinud sellest juhatajale. Ma sain oma lõpu rahad kätte ja eile helistati mulle päeval ISSist ja õeldi, et seal kus ma ennem tööl olin olnud, sealt juhataja sõnul, ma olin otsinud koristaja kohta, mina et jah, aga enam pole vaja sest leidsin omale uue töökoha juba.
Ma imestan seda tänaseni veel, et selliseid häid inimesi on siin väga vähe, ja vaat see on tõeline heategu, mida ma ei unusta. Mõtlesin, et ma unustan järgmiseks kuuks oma hirmu selle naise ees ja lähen oma endisesse töökohta ja tänan juhatajat mõne ilusa kingitusega, et ta mind meeles pidas ja sellist headust ei unusta ma mitte kunagi ära. Ja tema on ja jääb minu mälestustesse, hea inimesena. Aga sellest miks ma tõeliselt ära läksin, ei maini ma talle mitte kunagi, sest ju see nõid kes seal tööl on, saab ka kord oma õppetunni kätte, et iga inimene on siin ilmas ainulaadne. Ja see pole veel ainuke asi, ta ju mainis, juhuslikult mu kõrvad kuulsid neid sõnu pealt ja ma pidin siis ka korra naerma valjult pahvatama, sest see mida ta rääkis oli tõepoolest naljakas ja kohati ka õudne. "Meie juurde tulevad ainult sellised inimesed kes ei oska mitte midagi, ja kellel ei ole isegi mitte haridust, et midagi osata. Kodudes istuvad üliharitusega inimesed, kes vaevlevad puuduste käes. See on kohutav!"  - Esiteks, paljud, kes on üliharidusega, on siit kas ammuilma ära läinud suuremate ja paremate palkade nõuete pärast. Teiseks, nemad on piisavalt intelligentsed selleks, et ennast lasta mõnitada. Muidugi, keegi neist ei kohku ära ka mõne lihtsama töö ees, aga.. (Las see aga jääbki agaks ) Ja kolmandaks, kas siis meie, kellel ei ole nii nimetatud ülikooriharidust, ei olegi väärt tööd tegema ja peame ekslema töötutena ringi ja neljandaks, ma usun, et paljud meist on võimelised õppima, ei tee tööd paberid vaid inimene. Paberid annavad jah eeliseid ja võimalusi, aga mida ma teen haridusega, kui nagunii ei oska seda ja hiljem olen avastanud, et oih, ei sobigi sellele erialale ja tahan õppima minna veel ka muud eriala.. Nii, sellele naisele oleksin ma tegelikult vägagi palju tahtnud vastu vaielda, sest tema oma kitsarinnalisuse tagant ei näe nii paljukestki, kes ta seal alati suurt bossu on mänginud, et mille tõttu on üldse Eestisse nii palju vaeseid tekkinud? Kui tahab neis küsimustes vaielda (mul on kahju et pole meelde tulnud, et oleksin talle maininud tol hetkel, et kui ta atahab miskit muuta, siis rääkigu suuremate bossudega või mingu poliitikuks), aga alati ju ei tule meelde see mis oleks vaja. Ja tol korral ta rääkis seda nimme valjusti. Andku inimestele võimalus õppida, miks siis muidu neil seisab töökuulutustes, et väljaõpe kohapeal? Ilmselt see tädi oli vasema jalaga voodist ülesse ärganud ja siis toonitas mulle päev läbi, et ta peab tegema selliseid töid, mis tema erialaga kokku ei puutu. Ja mida saan mina sellisel juhul teha, ma usun et paljud meist teevad ka selliseid töid mis tema erialaga kokku ei puutu, aga näed ikka teevad ja ei kisa ega karju ega hala sellest. Aga minu jaoks oli totaalne häbistus see, kui tema karjus minuga KLIENTIDE ees, nii et nemad keerasid nägudega minu poole, just nagu oleksin ma olnud kas mõni puupea, kurt või lihtsalt opakas, kes ei adu mitte midagi. Saan aru, et kehtib mõiste, aeg on raha, aga inimlikkust ei eksisteeri enam mitte raasugi.
Aga on hea meel, et sain nendel päevadel olla kasulik mõndadele klientidele, kes olid kannatlikud ja ootasid minu järele, kui ma nende jaoks läksin järele küsima seda, mida ma ise ei teadnud. Ja ka lihtsalt, kui ma teadsin kus miski asi asub ja sain siis seda neile õelda.