Jahh, tihtipeale kui inimene pole eriti teadlik unekontrollist ja kõigest sellest siis see võib teda ehmatada üles kohe. Und võib olla vahel päris raske hoida Oleneb muidugi ka sinu inimtüübist Mõnedele on kergem seda esile kutsuda aga raske hoida, teistel jällegi vastupidi - raske esilekutsuda aga kerge hoida

Minul isiklikult pole ka kogemusi inimestele seletamisega, et see kõik uni on... aga olen samuti kuulnud et inimesed lihtsalt ei usu ja ei reageeri sellele. Neile peab näitama midagi nende jaoks võimatut, näiteks lendamist Siis võibolla jõuab kohale

Mõni aeg tagasi nägin ma aga ühe võõra noormehe esimest unekontrolli... vennaga mõlemad vaatasime seda pealt, me olime tema unes. Ta läks ähmi täis ja tundus segaduses olevat... vaatas käsi ja oli imestunud. Läks nagu natuke pöördesse ja ärkas üles, tähendab, ma arvan, et ta ärkas üles sest mind "viskas" ka unest välja, ärkasin samuti

Need ei pruugi ollagi täiesti meie sõbrad-tuttavad vaid meie tõlgitud energiasidemed nendega. Nö projektsioonid mida sa ise alateadlikult lood. Võib proovida nii, et unes tahtega eemaldada ära kõik mis pole energeetiline, päris. Võib seda kõva häälega öelda ja siis on näha kuidas "unemüra" kaob ja alles jäävad reaalseda uneosad.

Ma ei ole ka unekontroolimisele väga keskendunud. Aga olen oma und kontrollinud küll, kuigi vb seda juhtuks tihemini, kui ma sellele rohkem tähelepanu pööraksin.
 Igatahes, mingi 1-3 aastat tagasi ma lendasin unes ja samal ajal teadustasin endale ka, et see on uni ning ütlesin endale, et juhuksin seda ja, et see lendamine ei jääks lühikeseks.. Ärgates mäletasingi mis tunne see oli ja oh boyy, see oli tõesti midagi väga ägedat!

Vahel, kui midagi tõeliselt halga unes näen, ütlen endale, et see on uni vaid ja kustutan halva ära. Teen siis just sellise stsenaariumi edasi, millise tahan.

Minul on tulnud unekontroll spontaanselt ise.

Kõige põnevam oli, et nägin õudukat unenägu kus mõrvar ajas mind kõikjal taga. Ükskõik kuhu läksin oli ta juba ees või kohe järel... ja siis järsku nägin ma aeda... kunagi unes polnud ma väljunud sellelt kindlalt territooriumilt, kus sündmus toimus. Aga nüüd ronisin üle aia, teine koht, teine une süzee ja jooksin edasi ja tundsin, et ta ei saa järgi tulla... ja siis järsku ma teadsin, et olen unes. Vaatasin kähku ennast peeglist .. olin täitsa mina aga riided olid vanaaegsed  Tahtsin kohe kuhugi minna ja läksin... nüüdseks juba valmimas Inglituppa.. seal kõik tegevus käis ja ma hoidsin seda päris kaua siis härkasin ja tunne oli nii eriline. Võiks öelda, et see muutis palju minu energeetikas, mõttemaailmas tunnetuses ja paljus muus veel hoomamata aspektides.

Kord oli selline põnev lugu. Oli väga pakane talveõhtu aga toas oli palav ja sellest ei tulnud und. Otsustasin teha akna lahti ja lasta sisse natuke värsket karget talveõhku. Õhk oli nii mõnus ja uinutav ja mina soojade pehmete tekkidesse ja patjadesse mähitud koos lapsega. Uni hakkas tulema aga nii tahtsin seda õhku nautida veel. Jõudsin mõelda ma ei tohi akent lahti jätta, me võime lapsega ära külmuda une pealt... aga ma jäin magama...
Järsku tuleb silme ette kus ma lendan kiirelt üle mägede ja linnade ja tean, et pean kiirelt enda keha juurde jõudma..näen akent..kardin lehvib jäises tuules ja on tuiskama hakanud. Näen oma keha läbi avatud akna. Lendan enda juurde ja raputan, enda keha, ütlen ärka üles külmud muidu koos lapsega.. ma ei ärka... raputan veel ja tõstan ennast üles ka( istumine voodist eemale) surudes käed kaenla alla...ärkasin et olin voodi kohal õhus ja kellegi sõrmed valusalt kaenla all...liuglesin voodisse...kargasin püsti olin väga külm..panin akna kinni.. harrasin lapse kaissu ka tal olid käed juba täitsa külmad...soojenesime kähku..siis mõtlesin et näed jäin ikka magama...uinusin kiirelt uuesti.
Hommikul meenus mulle see kõik ehedalt olin sellest parajas shokis. Helistasin kohe oma õele ja rääkisin talle toimunust. Terve päeva oli kummaline tunne ja ma veelgi tundsin neid sõrmi oma kaenla all.