Tere,
Mina kirjutan siia, kuna tunnen, et minu energia on täiesti otsas ja ma ei oska oma keha kuulata. Olen 12. nädalat rase ja võiks öelda, et asi on hormoonides, aga ma tunnen, et asi ei ole vaid selles.
Milles ma siis erinevust tunnen?
Praegu valutab mul eilsest hommikust pea? Valu on tuikav ja vasaku silma üleval. Lootsin, et valu läheb ise ära, aga täna hommikul ikka veel valutas, seega võtsin valuvaigistit, aga valu ei anna ikka järele.
Mu parema põlve juurde tekkis 3 nädalat tagasi üks punn, mis muutus järjest suuremaks haavaks, lõpuks oli umbes 2 cm suur, kasutasin tervistavat salvi ja haav paranes, paar päeva oli korras ja tekkis natuke eemale uus haav, praegu ikka jalal. Tunnen nagu keha ise ei suuda parandada ennast.
Nagu rasedatel ikka, on ka mul väga paha olla, iiveldab, kõrvetised, meeletu uni.
Mind aga paneb väga muretsema, et ma justkui ei saa ühendust lapsega oma kõhus. Ma tean, et ta seal on, ma olen ultrahelis näinud ta südame tuksumist, aga ma ei suuda teda tunnetada. See muudab mu väga murelikuks. Aasta tagasi oli mul raseduse peetumine, siis tundsin ka , et ei saa lapsega ühendust, nüüd kardan selle kordumist.
Kaks päeva olen ma vahekorra ajal tundnud justkui emaka liikumist, mis on olnud väga ebameeldiv tunne. Eile peale vahekorda tuli mulle peale meeletu nutuhoog, mida ei suutnud kuidagi taltsutada.
Tunnen, et mu keha tahab mulle midagi öelda, aga ma ei saa sellest aru.
Kuidas leida endas rahu ja tasakaal?
Aitäh abistajatele!

Veel kirjutaksin ühe palve siia, mille leidsin Lorna Byrne raamatust. Väga võimas palve ja kui seda lugeda kasvõi kord päevas, lähevad asjad tõesti paremuse poole. Palvetel on elus tõesti suur mõju. Muretsemine ei aita kunagi.

Sinu tervendajad Inglid kallaku,
Sinu taevast väge mu üle,
ja nende üle keda ma armastan,
anna mulle tunda Sinu tervendajate Inglite
valgust,
Sinu tervendavate käte valgust,
Sinu tervendamine alaku,
Jumala tahtmist mööda.
Aamen.

Kallis Pisike, mina, värskelt rasedana olnud, võin kinnitada, et ka minul oli selliseid päevi, kui emotsioonid keesid - kord olin üliõnnelik, siis jälle suures mures. Ma ei saanud öösiti magadagi mõnikord, muudkui mõtlesin ja muretsesin, kas kõik on ikka korras. Minul väga palju väsimust ei olnud, ei olnud aega sellele keskenduda, kuna neli korda nädalas ärkasin töö tõttu kell kuus üles ja sundisin end püsti. Tööpäev lõppes poole kuue paiku, selleks ajaks olin väsinud küll. Seitsme paiku koju jõudes sõin kõvasti ja vajusin unne... Kui muidugi muretsemine seda lasi. Ma arvan, et lase see sideme tunnetamine vabaks. Lapse Hing käib raseduse jooksul tihti kehast väljas näiteks. Ja kui kõht ei ole veel tekkinud, ei pruugi rase olemine täiega kohale jõuda. See on täiesti normaalne. Mõtle, on ju naisi, kes saavad päris hilja teada, et nad rasedad on. Nemad ka ei tunneta enne midagi. Ja ometigi sünnitavad imelised lapsed ja neil tekib side.

Lihtne on öelda, et ole rahulik, kui hormoonid möllavad, tean isegi . Usu mind, selline olukord möödub, ja kiiresti. Ja siis möllavad sünnitusjärgse seisundiga samuti hormoonid... Ja ka see möödub.

Haavandite kohta ei oska samuti öelda. Ilmselt on see tingitud ikkagi keha erilise seiundiga. Äkki organism on praegu vastuvõtlik ja immuunsüsteem vajab turgutamist. Kas Sa rasedate vitamiine võtad? Soovitan soojalt.

Valgust ja armastust!