Pesa asemel hakkab valgust jagama uus foorum http://valguseleht.ee/ lehel.



Pesa teeme hetkel ainult loetavaks - ehk ei saa enam uusi postitusi ega teemasid teha. Saate ikkagi oma sõpradele privaatsõnumeid saata ja nendega edasi suhelda.

Aasta pärast, 1. septembril 2017, aga suuname pesa automaatselt edasi uuele foorumile. Kes soovivad peale seda oma vanadele tekstidele või sõnumitele ligi pääseda, võivad soovist kirjutada juba uude foorumisse.



Päikest!



Tere tulemast Inglipesa foorumisse, imeline Külaline!
Inglipesa (Valguse Foorum)
 

Autor Teema: Miks nii?  (Loetud 2159 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Võrgust väljas ÜksHing

  • Uustulnuk
  • *
  • Postitusi: 1
  • Sugu: Naine
Miks nii?
« : jaanuar 28, 2017, 11:27:28 »
Tere!

Kuna ei ole väljapääsu, ei tea mida teha ja ei ole ka kellegi poole pöörduda.
Siis meenus mul see tore leheke, olen kunagi varem seda lehte külastanud... niisiis otsustasin siia enda jaoks mure kirja panna.
Niisiis räägin veidikene tutvustuseks ka endast.
Olen 25 aastane neiu, Töötan klienditeenindajana kaubanduskeskuses. Mul on suhe noormehega, kellega sain tuttavaks peaaegu aasta tagasi. Nüüd elan temaga koos, oleme 7 kuud koos elanud. Eelnevalt on mul ka üks pikk suhe olnud, mis kestis ütleme nii, et 6 aastat.
Jah, minu tutvustusest võib juba aru saada, et mure seisnebki suhetes. :)
Minu mure ongi minu suhted. Ma ei tohi end süüdistada, aga koguaeg tunnen end suhete katki minemises süüdi. Tean, et lapsepõlv mängib suurt rolli... lapsepõlvgi oli mul raske, täis pisaraid ja hirmu jne. Kõik see mõjutab minu tulevasi suhteid. Olen püüdnud kõikvõimalikku teha, et oma hirmudest üle saada. Olin pikkaaega enne seda suhet vallaline, sain ennast enda jaoks korda, õppisin armastama ennast ning kohati võisin lausa isekas olla. Mingismõttes oli üksi hea olla. praegunegi noormees armus minusse, olin jäärapäine ja raskesti ära räägitav. Võitlesin vastu, et mitte teda hinge lasta. Muidugi sisimas ma tahaks ka, et oleks keegi, kes on mul olemas. Aga ei julgend suhtesse astuda, aga tema suurele soovile ning ka meeldis mulle, olin nõus suhtesse astuma. Isegi alguses olin ikkagist ebakindel ja hoidsin distantsi. Aga olin suhtes ja lubasin end talle. Ning jah, ta rääkis ka ilusasti, et armastab mind ja olen oluline tema jaoks. See kõik on muidugi ilus, kui nii öeldakse.
Olime juba paar kuud suhtes olnud ning mu sõbrannal/õel olid pulmad, meid mõlemaid oli kutsutud. Läksime, kõik oli tore ja ilus, mina otsustasin, et olen kaine rool. Tema sai pitsitada. Pidu oli juba hoo sisse saanud, kerge soe võtjatel sees, siis ühtäkki hakkas ta pingsalt jälgima peofotograafi,kes minu vanune ning kena. (eelnevalt olen unustanud mainida, et mu noormehel on oma stiil, selline kerge metalstiil, mina olen pigem selline teiststiili inimene ehk siis tavaline). Oma loo juurde tagasi minnes, siis jah, see fotograaf on ka pigem metalstiili neiu. Ning jaa, neil tekkis selline kerge säde omavahel, märkasin seda ja see tekitas minus kurbust. Aga sinna see asi jäi, rääkisime elukaaslasega sel teemal ja ta kahetses ning ütles, et armastas mind enne pulmi ja armastab mind peale pulmi veel rohkem, et teda ei huvita mitte keegi muu. Jälle ilusasti öeldud, aga asi minus nüüd, tunnen, et ma ei suuda enam teda usaldada. Öeldakse, et kui ühekorra nii teeb, siis jääbki tegema. Noormees ise mul muidu tore inimene, tubli, töökas ja ei ole plähmerdis. Mina olen närviline, kardan... ma lubasin ka tema enda südamesse ning seda enam ma nüüd kardan... tänu minu närvilisusele on ta ühe korra välja ka juba kolinud. See oli taas jälle minu süü... olen pikad päevad tööl, töö ka mulle ei meeldi, mida teen, olen üksi 12h ja üleüldse ei istu mul enam klienditeenindus kaubanduskeskustes. See kurnab mind vaimselt, inimesed, müra ümber ja tahes või tahmata ise tekitan endas oma mõtetega veel hullema oleku. Sisemuses nutan. Niisiis ongi, ebavajalikud mõtted, üksindud ja 12h kinnisises ruumis viibimine. Siis kui suhtleme, suudan jälle midagi teravat ütelda jne. Koos saame ka töö pärast vähe olla, kui tema tööl, satub mul vaba olema ja vastupidi ning midagi koos teha, siis saame ka kuus paar/kolm päeva. Temal muidugi lõppeb töö varem, tuleb iga õhtu koju, olen söögi valmis teinud ja oma toimetused ära teinud, et saaksin temaga koos olla, kasvõi lihtsalt olla. aga tal minuga igav. Tuleb töölt koju, sööb kõhu täis ja hakkab arvutimänge mängima. Muidugi vahepeal teeb musi ja pai ka, et ma päris üksi end tema kõrval ei tunneks. Aga see teeb mind nii õnnetuks, et kuidas ta varem ka mõtles asju, mida teha jne. Nüüd olen kõik oma hirmudega ära blokeerinud. ta ütleb ka, et eks talle ka mõjub see minu mõttemaailm, mida üksiolles genereerin. Arusaadav ka. Nüüdseks tunnengi end tegelikult õnnetu ja katkisena. ma ei oska olla. olen taas tööl, kinni ja raskustundega. Ma saan kõikidest oma vigadest aru, aga kuidas ma suudan ikka kõik tuksi keerata. ta küll saadab mul vahepeal messengeri musi märgi, no sellised pisiasjad veel näitavad, et ta armastab mind... niipaljugi, mis veel vb alles on jäänud.
Ma palun abi, kuidas ja mida teha.
Raske taas lahku minna, tunnen, et süda on raske. Süda klopib viimaselajal nii päeval, õhtul kui ka hommikul. Sellise raskustundega ei anna elada.
Mu jutt võib ka keerulisena tunduda, kirjutasin seda mis otse tuli. ma olen ühest teemast teisele hüplev. Mõtlen kiiremini, kui kirjutan.