Pesa asemel hakkab valgust jagama uus foorum http://valguseleht.ee/ lehel.



Pesa teeme hetkel ainult loetavaks - ehk ei saa enam uusi postitusi ega teemasid teha. Saate ikkagi oma sõpradele privaatsõnumeid saata ja nendega edasi suhelda.

Aasta pärast, 1. septembril 2017, aga suuname pesa automaatselt edasi uuele foorumile. Kes soovivad peale seda oma vanadele tekstidele või sõnumitele ligi pääseda, võivad soovist kirjutada juba uude foorumisse.



Päikest!



Tere tulemast Inglipesa foorumisse, imeline Külaline!
Inglipesa (Valguse Foorum)
 

Autor Teema: Kuidas end aidata kui ei tea kuidas seda teha  (Loetud 9040 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Katkine hing

  • Külaline
Kuidas end aidata kui ei tea kuidas seda teha
« : juuli 24, 2013, 23:39:54 »
Oh neid keerulisi armastuse keerdkäike.. Minu jutt tuleb kurva ja armastuses, tegelikult kõiges, pettunud stiilis. Lihtsalt selleks, et teaksite kohe..

Algab asi sellest, et olime kaaslasega eelmisel aastal pool aastat koos, rohkem sellises vabasuhtes, sest mina ei julgenud alguses endale tunnistada, et olen partnerisse tõesti ära armunud (mõtlesin palju teiste arvamusele ning kaaslase senine ajalugu ei olnud just kiiduväärt). Sellele eelnes veidi üle kahe aasta üksteise teadmist, parajalt flirti ning mõned korrad ka intiimsemat lähedust. Mõlemapoolne tõmme oli alati olemas ja väga tugev. Siiski esines selle poole aasta jooksul väga palju probleeme ja keerulisi hetki, ka meie esimesed koosolemised varasemal ajal olid olnud ajal, mil kaaslasel oli tegelikult partner olemas. Elustiilid erinesid meil samuti üsna tugevalt. Siiski kui oli hea, siis oli suurepärane. Sügisel olin tema kõrvalt aga sunnitud lahkuma, sest tülisid oli viimasel ajal väga palju ning mees oli muutunud väga agressiivseks ning lõpuks tuli kallale. Lahkusin koheselt.
Möödusin päevad ja kuud, suur igatsusetunne valdas iga päev ja tundus, et see ei lahtugi. Paar kuud peale minu lahkumist kohtusin väga meeldiva noormehega, kellel oli justkui kõik olemas, aga ikka.. Tahaks seda meest, kelle juurest lahkusin. Olime vahepeal mõned laused interneti või telefoni teel vahetanud (minu algatusel), sest kuidagi ei suutnud lõpetada mõtlemist ning veel kuuke edasi, külastasin teda. Selles ei olnud midagi meeldivat paraku, kaaslasel olid endal niisamagi keerulised ajad. Lahkudes olin kindel, et see oli nüüd küll kõik. Kuna üritan alati leida juhtunus üles õppetunni, et mida ma sellest õppima või saama veel pidin, siis mõtlesin, et võib-olla vajasin ma lihtsalt paremat lahkuminekut, et mul jääks temast hea südamesse, mitte sellele eelnenud kuri ja agressiivne mees.
Paar kuud hiljem ei olnud minu igatsus ikka veel mitte kuskile kadunud, uued unistused, mõtted ja lootused tärkasid. Olgu mainitud, et alustasin eelmise aasta lõpul tegelemist jooga ja meditatsiooniga ning tegin igapäevaselt endaga mõttetööd, et suuta eluga edasi minna ilma temata. Nii see siiski ei läinud, tunded olid sama suured ja mõtteid ei saanud ära. Mõtlesin siis, et no ju siis midagi ikka peab veel olema.. Kutsun ta enda juurde, kui ei tule, siis pole midagi kaotada, kui tuleb, siis saan ma ju rõõmus olla! Mees tuligi ning tundus, et meie armastused said uuesti loa koos olla. Tundus, et ta on enda sisemaailmaga kõvasti tööd teinud. Üritasin seekord kõiki eelmisi enda tehtud vigu vältida (just selles osas, et ei hoiaks liigselt kaaslase minevikust ning teiste arvamusest kinni - ning see õnnestus) ja tundus, et asjad on tõesti imetoredad. Mõni aeg hiljem hakkasid aga jälle vanad probleemid esile kerkima. Nimelt on kaaslasel väga, väga suured hirmud petmise ees (võin ise käsi südamel öelda, et ma ei ole teda mitte kunagi petnud), tohutult armukade ning sealt hargneb omakorda peaaegu igasse valdkonda probleeme.. Talusin alusetuid süüdistusi ning koledaid sõnu, sest mees rääkis alati, et saab aru et tema probleem ja mina sain ka, mõtlesin et see aitab, kui jään ta kõrvale ja olen toeks ja küll ta näeb veel, et ta ei pea seda minuga kartma. Viimane kuu aega tundsin aga jälle tuttavat tunnet, kuidas elan terrori all (olen ise väga seltsiv ja elav inimene, meeldib väga erinevate inimestega suhelda ja kõigi vastu lahke ja hea olla), ei julge inimestega väga suhelda, sest ei taha, et mees valesti enda jaoks asju tõlgendaks jne. Arutasime neid teemasid iganädalaselt otsast lõpuni, kuni ma pahandasin, sest kaua ma räägin ühte ja sama asja ja oma truudust kinnitan. Üks hetk justkui saab aru, järgmine hetk jälle meelest läinud. Üks hetk tunnistab, et temal on probleem, teine hetk olen mina ikkagi halb. Mees pahandas omakorda - miks mina pahandan, miks ma ei mõista ta hirme, miks ma ei luba tal rääkida jne. Lõpuks olin mõtlema hakanud, et võib-olla peaksin ma lahkuma taas oma teed, sest tundsin, et ei saa olla mina ise ja ei pea kannatama süüdistusi ning koledaid sõnu enda suunas. Mees pani ka hüpnoteraapiasse aja ning jõudsime korra paariteraapiasse, kuid peale mitmeid ootusi ja lootusi kulmineerus asi täna ikkagi sellega, et ütlesin, et pean lahkuma..

Ja nüüd ma ei teagi.. Ma arvasin, et mind tabab kergendus.. Aga mind tabas see sama meeletu kurbus ja tunnen, et see ei kao mitte kunagi, sest see ei vähenenud grammi võrragi selle poole aasta jooksul, mis me vahepeal lahus veetsime. Ja siis ma mõtlen.. Kui ma jälle oma teed lähen, siis mis minu õppetund siin oli? Ma tõesti ei leia seda õppetundi enda jaoks.. Sellepärast ma ka kirjutan, et te aitaksite seda näha. Teiseks tahaks ma mingit kinnitust, et kas ma ikka tegin õige otsuse.. Ma arvasin, et see on õige, aga see ei tundu praegu üldse õige. Kuigi ühe korra kui Inglikaartidelt selles küsimuses abi palusin (täpset küsimust ei mäleta), sain kaardiks "Vabadus".. Märke, et ma pidin lahkuma, justkui oleks, aga ikkagi on kuidagi halb ja vale tunne.. Ikka on tunne, et äkki ta koledad sõnad olid õigustatud, kuigi osa minust karjub sellele täielikult vastu. Kui oli õige otsus, siis miks see meile mõlemale nii palju haiget teeb praegu. Samas ei oleks tohtinud ka armastus nii palju haiget teha ju? Raske on olla ja raske on mõelda. Kui olla nüüd eriti dramaatiline, siis on tõesti tunne, et ei tahakski edasi elada.. Tean, et enam ei ole mul küll mõtet tema juurde tagasi pöörduda ja see mõte, et me ei olegi enam koos, see on nii vastuvõetamatu. Olin kindel, et olen leidnud selle õige. Ta on ise väga suur vaimsusest huvitunud inimene ja uurinud kõikvõimalike asju, millest väidetavalt selgunud, et me oleme väga võimas ja hea kombinatsioon kui raskused ületame ja tõesti ongi tunne nagu meie hinged oleksid põimunud ja mujalt ei leiagi sellist suurt armastuse ja rahulolu tunnet.. Oeh, haavad on alles väga, väga värsked, mistõttu võib ka jutt olla keeruline (loodan, et siiski mitte, üritasin lühidalt teha), aga ma olengi täiesti nõutu.. Kuidas ma tean, et see oli õige otsus, mida inglid mulle näidata tahtsid selle kõigega, mida nüüd.. Mis ma tegema pean. :(

Aitäh Sulle, kes sa selle läbi lugesid. Pai!

Võrgust väljas Astro

  • Täisliige
  • ***
  • Postitusi: 134
  • Sugu: Mees
Kuidas end aidata kui ei tea kuidas seda teha
« Vastus #1 : jaanuar 10, 2014, 20:34:37 »
... õppetunnid. Ja nende järgi samas me tulemegi maisesse kehastusse. Teievaheline tõmme on mõistetav , kuna olete väga lähedased hinged. Miks siis selline "ragin" teie vahel , sest vaid parim ja hoolivam sõber võimaldab meile ehedalt tugeva õppetunni. Üks põhiõppetunde ongi Armastuse Õppetund , millega nii ehedalt oled ametis. Sellega kaasneb universumi nö. tõmbe seadus... , mida sisaldad seda ka tõmbad oma ellu. Kuidas? Aga mis siis kaasneb esmalt "üksiolekuga". Hirm , et mind ei armastata! Ja kuna sisaldad seda ... siis tõmbad samasugust "hirmu" ka ligi ,ehk oma ellu. Ja seda oma endise kaaslase näol. Armukadedus temas = hirm , et mind ei armastata. Armastuse Õppetund sisaldabki endas ; armastuse leidmist eelkõige enda suhtes. Kui oled selle omandanud , tõmbad seda ka ligi ... Lisaks olles armastuses , pole me kunagi enam üksi , ka endaga olles.
Puhastav ja tasakaalustav teraapia