Mina ei saa aru mis minuga toimub.See juba aastaid nii,et kui ma palvet loen kas häälega või mõttes hakkan haigutama.Ja ikka nii hakkan kohe haigutama,et suu ei taha enam üldse kinni püsida.See ka teiste palvetega ja ka laulmisega.Seega kooris laulda ma lihtsalt seepärast ei saagi!Piinlik lausa.
Nüüdki kui lugesin Kaledoni kirjutatud palve...no poole pealt juba haigutus....piinlik väga piinlik!!
Lugesin seda postitust ja tuleb täitsa tuttav tunne peale. Ka mina olen endal seda täheldanud, et hakkan haigutama kohe kui loen palvet. Nüüd oli ka sama matustel kui kirikuõpetaja luges Meie Isa Palvet, noh ma ikka lugesin ka seda ja püüdsin siis lihtsalt olla kaval ja et haigutus tuli peale siis ma kuidagimoodi varjasin seda ja liigutasin huuli edasi
Tundsin ka samal ajal, et noo mis toimub ja seda igakord kui loen palvet. Isa veel küsis ka minu käest siis, et kas sa oskad ka seda palvet siis või? Ma noogutasin, ise samalajal punane näost, et mitte vahelejääda oma haigutusega, nagu oleksid matused jamad ja olen ka täheldanud seda siis kui olen käinud pühapäeviti kirikus, õpetaja hakkab lugema seda, mina kukun kohe haigutama
Ja veel mis, mäletan kui me hakkasime emaga koos palvet alles õppima selgeks, mina ja tema kogesime mõlemad seda naljakat hetke. Mäletan kell oli väga hilja ja ma pidin siis järgmine päev vara tõusma. Kuid mingi asi sundis mind takkapihta, ma panin ennast selili voodisse pikali ja muudkui aga õppisin ja mingi vägi oli mis ei lasknud kohe magama minna ja sain selle kiiresti selgeks siis. Aga oleks õppimisega ka omal ajal nii olnud oleks kes teab mis viieline koolis olnud
