Mina loen Meie Isa Palvet natuke teistmoodi. Minu jaoks saab asi palju kordi suuremad mõõtmed, kui Meie Isa ei ole istumas mingil pukil või troonil taevas vaid ongi see taevas ja laotus ja kõiksus, nii kõlab esimene lause eriti suurelt samas nii pehmelt ja soojalt( MA ei tea, kas te mu segasest mõttest aru ka saite.)
Kui on Emake Maa ja Isake Taevas, siis ümbritseb ja kaitseb see meid kõikjal.
Proovige üks kord niimoodi öelda... Kuis tundub?
Meie Isa, kes Sa oled Taevas....

Väikenõid, aitäh, nii hell tunne kohe tekkis: Meie Isa, kes Sa oled Taevas . Meie Isa on Taevas ja meie Ema on Maa- võimas tunne, energia voogamine igasse keharakukesse.

Kas keegi ei suhtu sellesse palvesse nii, nagu Anastasia raamatutes rààgiti? Et see ju solvab Isa, kui peale KòIGE andmist oma lastele, seisavad nad ikka ja rààgivad "àra saada meid...anna veel leiba...hoia meid, kaitse.."

Minul avasid need read kùll silmad ja muutsin oma Palve tàielikult, kohandasin Anastasia jàrgi ja lisasin oma tunded.

Raamatus seletab nii ilusasti, lihtsalt ja loogiliselt selle lahti. Tòeline palve peaks vàlja nàgema nii, nagu Anastasia luges.

Mu Kòikjalolev Isa!
Ma tànan Sind elu valguse eest!
Su kuningriigi reaalsuse eest!
Su armastava vabaduse eest, olla hea!

Ma tànan Sind igapàevase toidu eest,
ja Su kannatlikkuse eest.
Ja Su andestuse eest!
Ka eksimuste andestamise eest Sinu maal!
Mu Kòikjalolev Isa!
Ma olen Su tùtar Sinu loodu hulgas.
Ma ei luba endasse patte ja nòrkusi,
ma saan Sinu tegude vààriliseks.

Mu Kòikjalolev Isa!
Ma olen Su tùtar, Su ròòmuks!
Ma mitmekordistan Sinu au!
Saabuvad sajandid elustuvad Su unistuses!
Ja nii sùnnib! Ma tahan nii!
Mina, Sinu tùtar!
Mu Kòikjalolev Isa!

Selles palves on tòeline jòud! Sellisele palvele Isa vastab.Kui vaadata, kuidas tànapàeval inimesed kirikutes pea norus nina alla pobisevad "àra saada meid.. anna meile.. kaitse meid..tee seda..teist.." See on lihtsalt kurb.

Loomulikult vòib seda ju lùhendada, enda tunnete jàrgi. Mina nàiteks mòtlesin palvet luues sellele, mida enda armsale maisele isale tahaks sùdamest òelda.

Nii. Nüüd nimetate mind ketseriks. Jumal ja Armastus - inimesed on need ära labastanud: kõik müügiks. Käivad kirikus naabrimammit klatšimas, loevad meieisapalve, on eneste arvates oma patud andeks saanud ja lähevad järgmisi tegema. Õigeusu kirikus taovad pead vastu põrandat ja siis lähevad otsima nõida, kes üürnikule häda kaela nõiuks (näide elust) - küll Jumal annab andeks kui küünla panen. Võltsvagadus. Vabandused tõsiusklike ees. Usun kõrgemasse jõudu, kuid eelistan teda nimetada Loojaks. Sama on armastusega. Tean inimesi, kelledel see sõna on justkui sidesõna, ilma milleta lause välja ei tuleks. Seepärast kasutan ma seda sõna vaid siis, kui see tuleb mul siiralt, puhtast südamest, kui ma nii tunnen.

Seda minagi. Kumb on siis aupaklikum, kas pobiseda "àra saada meid, anna leiba, veel veel veel" (kuigi meil on juba KòIK) vòi lihtsalt Isa tànada, temaga armastusega suhelda?

Mari, oled tõeline Ingel. Tänan sind et leidsid aega ja kirjutasid Anastasia palve siia. Soovisingi uuesti seda Palvet jälle lugeda kusagilt, nüüd kirjutasin selle ka endale üles.