Habe, väga huvitav mõte, et kurjus on odavam ja piirideta ning headus tunnistab oma piire. Ise olen alati arvanud, et headusel ei olegi piire... Et headusega ei saavuta võibolla alati kiiresti, sest kurjus on pealetükkiv ja ta oskab headust varjutada. Kes aga kurjusest läbi näeb, leiab alati headust kõikjal. Ja kurjus - kas see tegelane on kade headuse peale ja soovib headust üle mängida, tehes seda jõuga, sest teisiti ta seda ei oska?...

Aga see kadeduse teema... See on tegelikult uskumatu, kui palju on ümberringi kadedust, kadetsetakse seda, mida mõni elaleski kadetsemisväärseks ei peaks. Viha on sageli näha või tunda, aga kadedus on enamus ajas varjatud ja hiiliv, mis ei tähenda, et see vähem mõjuks ja vähem haiget teeks. Ilmselt on kadeduse põhjuseks paljuski rahulolematus iseenda eluga ja küündimatus, armastuse ja motivatsiooni puudus.

Venemaa oli religioosne riik kuni enamlaste poolt korraldatud riigipöördeni aastal 1917, mil ka valitsev tsaar koos perekonnaga mõrvati.

Catherine de Medici poolt keskajal sõnastatud strateegia alluvate totaalkontrolliks „jaga ja valitse“ läks enamlaste poolt jälle kord käiku. Kõik institutsioonid, mis inimesi väljaspool enamlaste kontrolli ühendasid , seati löögi alla. Keelustati üliõpilasühendused ja mistahes muud seltsid, kirik lahutati riigist ning algas selle süsteemne väljasuretamine. Üks teise järel lõhuti kirikud või muudeti need kultuurimajadeks, viljahoidlateks, garaažideks jne jne. Lõhati ka katedraal Moskvas Punasel väljakul. Vaimulikkudest leidis suur osa end GULAGi vangilaagritest, kuhu nad olid saadetud kui rahvavaenlased. Enamlaste juht Uljanov/Lenin lasi käibele fraasi „Usk – see on oopium rahvale!“. Uus võim jutlustas ühest materialismi, millest oli kantud ka kogu Nõukogude teadus.

Miks kirikut kui sellist siis korraga ja lõplikult ei likvideeritud?

Olekski likvideeritud, aga kõik ei läinud plaanipäraselt. Nõukogude Liit kavandas perioodil 1936-1940 laiaulatuslikku vallutussõda Euroopa suunal, et sinna oma riigikorda eksportides need alad oma asumaadeks kujundada. Läks aga veidi nihu. Saksamaa ennetav rünne Venemaa sisemaale oli enamlastele ootamatu ja sedavõrd võimas, et varsti peale sõjategevuse algust käisid lahingud juba Moskva lähistel. Nõukogude sõdurid olid demoraliseerunud ja nende võitlusvõime oli allpool mistahes arvestust. Neil puudus igasugune motivatsioon kaitsta riiki, mis oli hävitanud nende vanemate ja nende endi usu ning oli nüüd hävimas vastase ees, kelle sõdurite vööpandlal oli tekst „GOT  MIT UNS“ (Jumal on meiega).

Nõukogude Liidu juht Stalin, kes oli ka riigi sõjaväe kõrgem ülemjuhataja, mõistis oma sõjaväe moraalse degradatsiooni põhjuseid ning oli sunnitud tegema ratsukäigu. Ta taastas sidemed kirikuga ning saatis rindele vaimulikud, kes sõdureid isamaa eest sõttaminekul õnnistasid. See periood, millest hilisem ajalugu palju rääkida ei tavatse, muutis sõdurite lahinguvõimekust tähelepanuväärselt. Nagu hilisemast ajaloost teame, järgnes tõrjelahingutele vastupealetung, mis sai aluseks Nõukogude Liigu võidule sõjas Saksamaaga.

Ega Venemaa kiriku olukord ka peale sõda teab mis kiita olnud, aga Võim oli oma kogemusest õppinud ning kiriku totaalse hävitamise plaanist loobunud. Seda võis tulevikuski hädaolukorras vaja minna...  Et aga ametlik ideoloogia religiooni ei tunnistanud, siis eksisteeris kirik terve poolsajandi nagu riik riigis. Kes oli Võimu lojaalne kodanik, ei saanud karistamatult Vaimu teenida. Seda võeti reeturlusena. Ja nii hülgasid pojad oma isad ja isade usu.

Olen samuti kuulnud,et jõule peeti paksude kardinate taga.Võib-olla see kuskil oligi nii.Meie peres peeti jõule.Isa tõi 24 dets.hommikul kuuse tuppa,lõunast võisime ehtima hakata ja õhtul tõi ema tuppa suure sületäie õlgi.Mõnus oli kuuse all õlgedes pikutada ja unistada.Pakse kardinaid ei mäleta ja kuuske käis isa vennaga metsast toomas.Kas käisid vargil-ei oska öelda.
Kirikus käimisega ja noomitusega ma kahjuks habe nõustuda ei saa.
Meil olid tõesti kiriku uksel õpetajad vastas.Korra jäi ka meie pere lapsed õpetaja käte vahele.Kas oleks vanemad pidanud meie eest rohkem seisma-ei tea,mis see aeg õigem oleks olnud.-aga koju tagasi me pidime minema.
Ka sel ajal võimutses koolis koolivägivald-siis küll sellist sõna ei teatud.
Kõik lapsed ei olnud ei usu ega kirikuga kokku puutunud ja seega valati oma viha ja vaen nendele ,kelle pered julgesid usule truuks jääda.
Meie külakoolist lahkusid kahe pere lapsed,sest neid ei mõistetud.
Kindlasti oli igal pool midagi teisiti tol ajal.

Hea Mau!

Olen valmis uskuma, et maakohtades võis asi tõesti nii olla, nagu räägid. Olin ise linnalaps ja mäletan elu-olu Tallinna veerel Pelgulinnas. Mis aga koolivägivalda puutub, siis vohas see ka linnakoolis.

Ja kujutage ette kui kaua kesklinna kuused kasvavad metsas, ikka k6rgemale taeva poole, ilusamaks ja tugevamaks.. ja siis lihtsalt kuuse elu l6petatakse et natuke inimestel tore oleks ja siis see kallis puu minema visata ja unustada, t6esti vaga vajalik.. Ja need tuhanded teised puud mida m6ned ei viitsi prygikasti k6rvale viia vaid viskavad lihtsalt r6dult alla..eksole tore olla Homo sapiens..m6rvatuid p6rsaid ei hakka mainimagi.