Pentitar ,milline julgustükk see siia kõik kirja panna.Ja väga tuttav.

Mina ise ei ole oma ingleid näinud ja ega eriti ei tunneta ka nende kohalolu, ainult kuulen, et keegi kõnnib toas ringi. Aga teadmise nende kohalolust olen saanud paar korda läbi oma koera. Koos diivanil istudes jääb ta vahel üle minu parema õla kellelegi otsa vaatama. Ükskord mürades ütlesin niisama koerale, et kutsume inglid ka mängima ja siis läks mu koerake päris ähmi täis, vaatas mulle otsa, vaatas üle mu parema õla ja ei suutnud valida, kellele siis palli anda.
Tahan veel küsida, et kui ma kuulen kedagi toas ringi kõndivat, miks ma siis kartma hakkan? Kas inglid ei peaks hoopis sellist rahu tunnet jagama?
Siin hiljuti saadeti ingleid ühelt sõbralt teisele, ka meil käisid nad paar korda. Mina ei tundnud midagi, aga laps ütles, et magama minnes tundis ta, et keegi jõllitab teda, tal hakkas hirm ja ta tõmbas teki üle pea.

Armas Kaledon. On küll nii. Eksinud vaimud või need, kes ei tahagi siit ära minna, leiavad kohe inimesed, kes on avatud nii, et tunnetavad vaimude kohalolekut. Nende juurde nad tulevadki. Eksinud vaimud otsivad abi ja loodavad, et inimene nad ära saadab. Need, kes ise siin olla tahavad, näevad sellises avatud inimeses seltsilise. No ja on veel vaimud, kes pole pahatahtlikud, kuid ei raatsi omaste juurest minna. Igal juhul tuleb nad minema saata, sest nad toituvad meie energiast. See on meile halb. Arvan, et kui me vaimude kohalolekut ei märka või ei tunneta, siis lähevad nad ära. Olen saanud tugevamaks, tänu millele vaimude kohalolekut enam ei tunneta. Varemasest ajast mitmed kogemused. Viimase palusin peaingel Miikaeli ära saatma.

Olen tänaseks täiesti veendunud, et minu jaoks toimub kokkupuude Inglitega seoses lilledega, Inglid räägivad minuga lillede keeles  
...läbi lillede aga sõna otseses, mitte kaudses tähenduses
Sest selle reaalse maailma kõige kõige ilusam looming on lilled, minu arvates...

Penditar, väga imeline lugu, mõnus oli lugeda, usun nüüd veel rohkem, et inglid on meiega kui vaja!

Eile sain ma kinnitust, et inglite ja inimeste koostöö on mõjuvõimas. Läksime elukaaslasega tülli, temal oli õigus olla minu peale pahane, ja ma mõistsin seda ja tunnistasin, aga ei soovinud, et ta kodust lahkuks (enda kodust) ja siis veel autoga. Ma hakkasin nii meeleheitlikult paluma ingleid, et ükskõik kuhu ta ka ei läinud, et inglid teda kaitseksid ja valvaksid ja kui vaja võib ta mind ka vajadusel ketti panna, peaasi et ta elusa ja tervena koju tagasi jõuaks. Ja jõudiski. Hiljem selgus, et ta käis linnas süüa toomas, närvide rahustamiseks ja teeääres oli seisnud noor põder, aga miski jõud keelas põdral liikumast teepeale, ainult esimene jalg oli tal sõiduteepeal olnud. Mu elukaaslane oli vaadanud ja imestanud, et oleks võinud isegi pilti teha sellest põdrast, sest see oli nii kummaline vaatepilt olnud ja peale seda kui ta oli põdrast mõõdunud, märkas, et see oli sama koht mis aastaid tagasi, millal juhtus esimene ime inglite poolt, et ei oleks juhtunud suuremat õnnetust. Ma ütlesin seda ka oma elukaaslasele, et inglid panid oma kaitsva käe vahele ja tema selle peale, et vist jah, sest tema eriti ei usu neisse, aga mina usun ja vaadates neid olukordasid millesse me satume iga päevaselt, märkame me, et inglid on ja jäävad alati meie kõrvale püsima kui me neid vajame ja appi kutsume. Hiljem ma tänasin ingleid. 

Endal mul ei ole muud kokkupuudet olnud inglitega. Kuid meenus üks õhtu, olin natukene noorem siis, ja ma olen ikka ja jälle mõelnud selle peale ja üha rohkem ma veendun, et see oli inglite kätetöö. Käisin siis koolis õppimas, aga vahest olen ma nii lohakas ja unustan mõne asja sootuks ja hiljem kui otsima hakkan ei leia. Ja see ei saanud olla ka vaid pime juhus. Nii lugu siis ise selline.
Elasin siis veel isa juures. Käisin õhtukoolis ja mäletan et anti mulle kodus teha üks nädalapikkune kirjand, mille ma lükkasin ikka ja alati viimasele minutile. Ja kuna mu isa pani alkot ka siis ma unustasin üsna tihti ära midagi kohustuslikku. Ei olnud tahtmist kaa eriti peal tegelikult. Ja nii oligi, hakkasin seda kirjutama aga mõte ei jooksnud mitte kuidagi. Oi kuidas ma nuputasin ja siis otsustasin, et lähen õue jalutama niisama ajaviiteks. Kirjanditeemat ma enam ei mäleta, aga tean, et suutsin selle hiljem siiski valmis kirjutada, aga unustasin selle kotti panna. Jõudis hommik kätte ja oli vaja väga varakult ülesse ärgata, siis ma unustasingi lehed sootuks ära. Aga tundsin mega imelikku tuuletõmmet enda lähedalt. Ma vaatasin teise tuppa, et kontrollida, ega uks ei ole lahti vajunud olnud, ei olnud. Kontrollisin uuesti kõik igakspetteks üle ja läksin ukse juurde, jälle samasugune tuuletõmme. Ma mõtlesin, et hakkan haigeks jääma või nii. Meenus et pidin minema kotti võtma ja vaatasin kella, mul oli aega kümme minutit, et joosta bussi peale. Õnneks ei olnud peatus väga kaugel ja nibin nabin jäudsin ma bussi peale. Aga siis meenus, et mu kirjand jäi maha, ja hakkasin närveldama, sest see oli tähtis töö ja õpetaja sõnad olid tol korral, et kes ei tee seda tööd ära, see saab omale sama kirjand ära teha pluss veel lisa ülesandeid. Olin nii pabinas ja tundsin et hakkan kohe nutma. Soovisin mõttes, et buss väiksema kiirusega sõidaks.
Kooli jõudes, esimene tund oli eesti ja teine tund kohe kirjandus, mina nii närvis. Ei hakanud ka koti sisse vaatama, sest teadsin, et seda tööd ei ole mul kotis. Kasutasin mapi moodi asja, mille vahel olid mul paberilehed ja vihikud olid mul ainult selleks korraks kui oli kas matetund või keemiatund. Ja pastakat ma hoidsin ka samamoodi mapi vahel.
Jõudis kirjandus kätte, sain ma jubedalt pragada, aga õnneks oli veel teisi ka kellel oli kirjand ära ununenud teha. Mina vaatasin oma nutuhämuste silmadega vaid õpetajale otsa ja tema ütles siis et on minus nii pettunud sest see ei ole mul esimene kord. Olin siis nii õnnetu. Teadsin, et töö on valmis aga pole kaasas ja see tundus nii irooniline. Tuli matetund kolmandaks ja siis mina hakkasin koti sisse vaatama, minu kirjand. Ma olin ausaltõeldes segaduses aga õnnelik ja mõtlesin, et olin ikkagi pannud selle töö omale kotti aga olin kimbatuses ja segaduses et millal, ise ma nagu ei mäletanud mitte et see nii oleks olnud ja tean ja vannun, et olen olnud väga laisk ja unustanud palju kordi asju maha. Aga sedakorda läks õnneks ja ma läksin õpetaja juurde. Kirjand oli pisut küll kortsus, aga vähemalt see oli kaasas.
Aitäh imelistele inglitele, nende abi ja toetuse eest!