Ka minu elus oli selline imeline olukord,kus tundsin kindlalt inglite kohalolekut. Nimelt ööbisin ma poisi juures ja lõpuks tahtsin koju saada. Väljas oli väga palju lund ja peamiselt kõik teed olid kinni ja liiklusolud jubedad. Minu kinnisideeks oli koju saamine. Juba algus oli raske, sest ei saanud hoovi pealtki minema, aga punnisin ikkagi edasi ... Lõpuks sain liikuma ja oli veel nii natuke koduni, kui jäin keset mäge risti. Siis tekkis mul suur paanika, et isa auto ja kui peaks mingi suur auto tulema, siis see sõidaks sellest autost lihtsalt üle. Tollel hetkel ei õnnestunud mul mitte ühtegi lähedast inimest kätte saada ja pisarad olid juba silmas. Auto juurest ära minna ka ei julgenud. Kuid äkki hakkas inimesi tulema. Kohas, kus hea ilmagagi on liiklus väike. Lõpuks tuli üks noor poiss, kes mu sealt välja aitas ja ma suundusin tagasi enda poisi juurde. Olin nii tänulik ja näol oli lai naeratus. Siis tundsin, et just inglid mulle appi tulid ja terve tee tagasi poisi juurde sõites tänasin. See oli nii imeline kogemus. Ma ei tea milleks see vajalik oli, aga ju siiski millegi jaoks.