Nii, sai ennast pisut haritud. Lugesin Telegrammil mõned teemad ja sain pisut targemaks ehk siis mõtlemise ainet, kuigi asjalood on selgemast selgemad nüüd  Aga alustame siis algusest: Taevas on olemas, kuid põrgut ei ole olemas. Aga põrgut saadakse luua Taevas. Tegelikkuses Jumal ei saada oma lapsi põrgusse, nagu meil kartused on.  Siinne elu on meil maapeal vaid õppimiseks, et edasi liikuda kõrgematesse sfääridesse. Meeled jäävad alles ja oleneb millisesse edasi liigume, vastavalt saame ka omale kuju. Neid on kolmeliiki, ei hakka neid eraldi välja tooma, sest neist on siin foorumis juttu juba olnud tegelikult.  Mida rohkem me armastame teisi, iseennast ja õpetame, oleme teejuhtideks teistele, seda paremateks me saame. Meil enamusel on kindlasti küsimusi, aga miks on kurjus olemas ja miks ma niipalju kannatan ja miks siis Jeesus Kristus suri ära meie pattude pärast? Kurjus on üks maapealseid eluvorme, pole halba ilma heata, ying ja yang elu seadus, ennem kui me siia ellu sünnime, valime me kohe millise elu me valime, et saada õppetunde. Inimestele on antud endale valida, see ongi valikuvabadus. Peame oma kurjapoolt ohjes hoidma, sest igas inimeses on see olemas, aga ainult maises elus. Kannatame seepärast, et õppida, olla tänulikud õpitu ees, et siis liikuda edasi järgmisele tasandile. Sünnime niipalju uuesti, et igakord saada kas õppetund või siis olla teejuhiks oma lähedastele, kelle perre sündisid antud hetkel. Jeesus suri meie pattude eest sellepärast, et me ei teeks kurja, kurja oma hingele, ei looks oma mõtetesse illussioone, et me ei päri taevariiki, aga me pärime, sest sinna kuulume me juba kõik. Ja kes tavaliselt teevad kurja oma lähedastele, peavad uuesti sündima, et läbida pikk teekond, millise lepingu ta Jumalaga sõlmis, olgu siis usklik või mitte usklik.