Inglipesa (Valguse Foorum)
Uue ajastu teadused => Enne ja peale elu => Postitus alustatud kasutaja: Aimee järgi juuli 17, 2012, 21:13:43
-
Käisin eelmisel nädalal esimest korda põletusmatusel. Krematooriumis. Ja seal jäi mind vaevama küsimus, et kas inimesele või tema hingele on tõesti ükskõik, kuidas ta keha kaob. Kas põletatakse või lihtsalt maetakse, kas tuhk matta või visata näiteks merre. Või hoida kodus urniga kamina peal. Igasuguseid variante on ju kuuldud. Ja kui näiteks inimesele tema eluajal tekitas krematoorium tõelist õudu siis kui ta pärast surma ikkagi põletatakse, kas tema hingel on siis sellest midagi? Praegu ei oskaks ma isegi valida - kui tuleks valida - millist matust ise sooviks.
-
Mina isiklikult arvan,et tuhastamisel inimese emotsioonidekeha ehk asraalkeha saab maapealse elu kogemustest täielikult steriliseerituks,see tähendab seda,et k6ik kaob ja kui uuestisynd,peaks toimuma on see hingeke k6vasti vaesem ja kogenematum.
Arvan veel,et ega karmat ,tulega ei puhasta,nagu arvatakse.Peenmateeria energiaosakesed v6ivad sulanduda yhtseks tuleks,tuli kustub aga need peenosad ,ei kao kuhugi.....
Minu vend p6les tulesurma ja oli ka urnimatus.Tuhk oli ainuke mis ,temast jäi-- (grupikalli)ikkagi surnuaiale.
-
Aimee:)
Kui inimene lahkub kehast, siis tema põhiolemus jääb selliseks nagu inimene oli eluajal, surres. Kui inimesel, kes suri oli eluajal suht ükskõik, mis tema kehast saab, siis ongi nii ka kui ta sureb. Elavad sugulased võivad teha tema kehaga, mida soovivad. Kui inimesel oli eluajal kindel soov, kuidas ja milliste traditsioonide järgi peaks tema keha viimsele teekonnale saatma, siis peaksid lähedased tema soovi austama ja ka nii tegema. Vastasel korral võib juhtuda, et lahkunud lähedane võtab pidevalt teistpoolsusest ühendust ja palub ikka tema soove täita. Kui inimene sureb, siis hing lahkub kehast. Ta vaatab oma keha ülalt alla. Ta näeb, mida tema kehaga tehakse. Aga hingega ei juhtu midagi - ei siis, kui keha põletatakse ega ka siis kui lihtsalt maetakse. Hing lihtsalt hõljub ja vaatab ja jätab hüvasti lähedastega, 40-ne päeva pärast sulanudub armastuseenergiasse. Ehk siis 40-ne päeva pärast läheb Jumala juurde.
-
Nii ilusasti ja hästi selgitatud Täheke, aitäh Sulle (aitahhkalli)
-
Teresa:)
(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Mina arvan samamoodi nagu Täheke. Oleneb, milline suhtumine on inimesel oma kehasse ja Hinge, milline on maailmavaade. Eks egoistlikud ja maisemad inimesed võivad olla kehaga rohkem seotud ja neile on tähtis, kuidas neid maetakse, kes matusele lähevad ja mis lilli toovad. Hinged, kes on tajunud Universumi suurust ja üksolemist, mõistnud, et surm ei ole lõplik, nemad lahkuvad Maalt teistmoodi, ei ole kehas nii palju kinni ehk. Eks 40 päeva ole antud kõigile, et siin kõik lõpetada, mis on veel poolikuks jäänud. Hinged ise valivad, kuidas seda aega kasutavad. Vaba valik ja tahe.
Kui nüüd mõelda, et Hing lahkub kehast keha surres ja ei saa enam sinna tagasi, siis ei puuduta tuhastamine Hinge üldse. Juba iidsed rahvad põletasid lahkunu kehasid. Ei usu, et palsameerimine parem oleks, pigem see hoiab mõnda Hinge enam keha juures ja ei lase minna. Samamoodi on Hingel võimalus jääda keha juurde pendeldama, kui keha on maetud. Olen kuulnud puhastajatelt/Valgustajatelt, kuidas nad on loonud surnuaedadesse Valgusesambaid ja nende kaudu on palju Hingesid Valgusesse saanud, lausa sammaste poole jooksnud, et saaks ära minna. Isiklikult ei poolda, et urni tuhaga kodus hoitakse, juba austusest selle Hinge vastu võiks tal olla rahus. Ja ka see urn võib hoida Hinge Maa peal, olles takistuseks Valgusesse minemisel. Lisaks ei mõju ehk pererahva psüühikalegi hästi, kui tuhk nende läheduses pidevalt viibib.
Valgust ja armastust!
-
Kui urni tuhaga kodus hoida, siis tihtipeale inimene või ehk siis hing ei mõista, et ta on surnud. Ta on ju kodus ja selle ümber toimub elu. Hing võib jääda kahe maailma vahele kinni. See aga, kui sul on kodus surnud inimese hing, siis peab ta millestki toituma. Hing, kes peaks siit ilmast lahkuma, tal puudub eluenergia. Kui sul puudub eluenergia, siis ei saa siin maal eksisteerida. Ja ta hakkab elusate inimeste eluenergiat tarbima. Mitte pahatahtlikkusest - ta lihtsalt arvab, et on elus ja ta tunneb, et vajab energiat ja võtabki seda elusatelt inimestelt. Ja inimesed, kes elavad urniga ühes majas väsivad kiiresti, tunnevad jõuetust ning aastate möödudes haigestuvad või muutuvad vägivaldseks. Jah, alati ei pruugi see nii olla. Mõnel tõesti on urn tuhaga kodus ja ei ole midagi viga. See on sel juhul, kui hing on siiski ära läinud koju - jumala juurde.
-
Natuke lugemist ennetest ja märkidest
http://www.ohtuleht.ee/484582
-
Küsisin oma isalt enne surma, milliseid matuseid ta tahab (sellest on 6 aastat möödas) Ta mõistus ei olnud enam päris selge aga tema põhiline soov oli saadud maetud tema isa kõrvale. Otsustasime krematooriumi kasuks. Seal oli ilus ära saatmine. Oma mõtetes palusin varem lahkunud esivanemaid ilusti ta taevasse vastu võtta ja sisimas teadsin, et ta on nüüd rahu leidnud. Lühikest aega oli tuhk kodus. Matsime ta oma isa kõrvale, kohal olid kõige lähedasemad perekonna liikmed. Korraldada ja otsustada esimest korda kellegi matuseid on keeruline ja raske. Aga lõpp kokkuvõttes arvan, et kõik läks hästi. Oluline on lasta hingel minna ja leida endas rahu. (aitahhkalli)
Valgust ja Armastust. :L (A)
-
Seda on küll vara ütelda, aga ma tean, et kui mina lahkun siit kunagi, siis soovin just tuhastamist. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama, - nii või teist teedpidi. :)
-
Mul hetkel hing väga raske kuna 19 juuli matsime oma kalli,kalli mamma.Tema soov oli kirstu matus ja veel mõned asjad juurde.Matuste korraldamine tõesti keeruline kui hinges lein.Teiste jutt ei jõua ültse kohale-küsid mitu korda asju üle.Siis kui mu kallis mamma suri(hing väljus kehast)hakkas minul paha,oksendama ajas kuigi ma olin pea 200 km eemal-arvan,et hing väljus siis just kehast ja hetk hiljem tuli minu juurde kuldne liblikas peo peale.Teadsin,et see minu mamma.15 min hiljem helista mulle õde,et mammat enam pole.Oh hing nii raske veelgi...