On selline probleem: mu elus on asju, mis vajavad kordategemist ja on olemas ka võimalused selleks, aga mul puudub tahtmine asja ette võtta. Mõned näited sellest jorust:
Inglise keele oskus. Kohalikud mormoonid pakuvad tasuta keeletunde ja ma isegi vaikselt käin kohal, aga mul puudub tahtmine aktiivselt osaleda ja kodus õppida.
Tervis. On mõned asjad, mida on vaja korrastada. Võimalused selleks on ka olemas, näiteks saan tasuta kuivatatud ravimtaimi jne - aga tahtmine midagi teha puudub.
Toitumine. See oli juba saavutus, et suhkrust loobusin ja selle asemel mett hakkasin tarvitama (juba mitu kuud), kuid teha on veel palju ja jällegi puudub mul selleks soov. Eelmisel aastal oli kah periood, kus ma suhkrut ei tarbinud, aga siis andsin ma 6 kuu pärast alla ja läksin taas suhkru peale üle. Samuti kiusab mind haige isu muu magusa järele.
Üldfüüsiline seisund on kah käest ära. Treeninguks on tasuta võimalusi palju, aga... taas mul puudub soov.

Seda tahtmise puudumist võib väljendada umbes stiilis "ma ei viitsi". Mis see ikkagi võib olla ja kuidas teie olete selliste asjadega toime tulnud?

  Paadikapten, sa kirjeldad ühe üldlevinud haiguse sümptomeid, selle nimi on "armastuse puudumine enda vastu". Tea, et oled ainulaadne nähtus - mitte kunagi ei ole olnud ega tulegi siiailma sinutaolist inimest, seega oled väärt seda, et antud maises kehastuses võtad vaevaks ja hoolitsed enda eest...
 Muidugi võib ka minna lasta, juhul kui see on sulle õppetunniks, mida tulid kogema!

Camilla = mina: oleks vaja teha, kuid milleks, kui nii ka saab...

No vahepeal tahame magusaga kompenseerida meie vaimset tühjust, tühjust hinges, tegelikult peame natuke pingutama, et saada õnnelikuks ja siis ei ole magusal mingit mõtet, kui oleme õnnelikud. Mul vähemalt polnud magusaisu, sest mul oli kõik olemas mis mind õnnelikuks tegi, hing oli rahul ja "kõht täis".

Ma tunnen pidevalt , et maiviitsi...
Kui ma enda tegemised ( meelelahutus, vabaaeg , olla omaette ja suhted inimestega ja lähedastega , just see mida ma ise väärtustan , ( mitte see mis on sundviisilik ja mis kuulub töö alla vms... )
need on mul alati esireas, kui ma neid tehtud ei saa, või kui saan ja kehvasti,
siis just tekibki see tunne ja teadmine, et maitaha neid tähtsamaid asju kah teha,
sest puudub motivatsioon ja tahtmine, einäe nagu mõtet..
...
See on nagu eelsoojendus , saad enda asjad tehtud,
ja need on tehtud sulle soovitud suunas, siis saad rõõmutunde sisse ja enesetunde üle normaalsuse või veelgi rohkem ja siis teha alles elus tähtsamad ja kohustuslikumad asjad,
sest teades, et need õnnestuvad isegi siis kui ma ei saaks hakkama kuna niiõelda rõõmuvundament on all olemas ja asjad loksuvad kõik ise paika ja samamoodi on ka vastupidi ... siin justkui kehtib see reegel mul, et kas kõik või mitte midagi ! Kui õnnestub, õnnestub kõik, kui ei õnnestu, ei õnnestu midagi... kus liigun ühest äärmusest teise, on kas täielik rõõm või täielik kurbus, ei ole vahepealset,
sest ma ise ei oska niiviisi, samamoodi on ümbritseva energia tajumisega,
et kas tunnen väga tugevat ja võimast energiat enda ümber, mis mind tugevdab, või siis jälle vastupidi , see on isiksuse viga ja üldiselt olengi väga keeruline isik,
et pole kunagi rahul, see minust minu teebki ... olen perfektsionist.
Minu viga on siin see, et teen asju vales järjekorras.... vb on minu sees pimedus.
Aga tahtsin siis siinkohal tuua esile väite, et mul on sama probleem, aga teistmoodi.
Aga ma pole selles süüdi , sest juusiis olen selline inimene ja harjunud ja kasvanud ja õppinud elama.