Armas. Tean seda kõike, kuid hea, kui keegi meelde tuletab. Parema jalaga voodist tulek ajab vahel suisa naerma. Ma ei unusta iialgi, kuid vahel magan voodis teistpidi ja siis on tükk vingerdamist, et parem jalg ette keerata.
Peeglis enesele armastust avaldada küll ei suuda. Hommikuti, kui padi näos ja pea täis mõtteid, mida vaja teha selle asemel, et juua üks kohv ja pugeda sooja teki alla tagasi. No ei.
Alati kolab meie ümber karjadeviisi vaime. Enamasti ma ei tunneta neid enam. Eile üle hulga aja tunnetasin. Ei mingit semutsemist. Saadan neile armastust ja käsen karmilt minna minema, sinna, kus on nende koht. On ju ka eksinud vaimud, kes pole siin pahatahtlikkusest, vaid tulevad abi otsima, et aitaksime neil minema saada. Ei tea ju, kes parasjagu kohal. Seepärast pöördun eksinute poole eraldi, saadan armastust ja käsen minna Looja juurde, sest nende õige koht on nüüd seal. Toimib.