Hiljuti leidsin end mõttelt, et väga huvitavalt saab tõmmata paralleele tänapäeva võitluskunstide ja vaimsuse praktiseerimise vahel.
Praeguseks on võitluskunstide edasiõpetamine muutunud kergesti kättesaadavaks ja kergesti omandatavaks teenuseks. On suur hulk erinevate nimedega praktikaid, palju erinevaid treenereid, raamatuid, lihtsaid enesekaitse võtete kursuseid ja suust suhu edasiliikuvaid soovitusi. Kui paljud treenerid aga mõistavad ja järgivad selle kunsti loojate algupärast mõtteviisi ja tarkuse sügavust? Meie tänapäeva kiires elutempos pole inimestel selle saavutamiseks lihtsalt aega. Õpitakse selgeks põhivõtted ja asutakse neid harjutama või edasi õpetama.
Igivanal ajal oli aga võitluskunstil hoopis sügavam ja mitmetasandiline tähendus. Õpetaja ei õpetanud õpilasele selgeks ühtegi võtet enne, kui õpilane polnud saavutanud piisavat tasakaalu nii kehalisel kui ka hingelisel tasandil, et mõista võitluskunsti võtete sügavust ja eesmärki. Selleks paastuti, tehti trenni ja mediteeriti - väljutati kehast üleliigsed ained ja mõtted, taastati treeninguga elujõudu. Alles siis võis edasi minna suuremate asjade juurde. Võitluskunst polnud sel ajal vaid enesekaitse eesmärgiga. Põhiline oli filosoofiaga õpetada inimesele sisemist hingetarkust ja võtetega tasakaalustada keha ning selles liikuvaid energiaid - iga võte oli oma sügava tarkuse ja energiaga meditatsioon, viis, kuidas saavutada tasakaal keha ja hinge vahel. Tasakaal tõi endaga kaasa ka võime teha vahet õigel ja valel ning teadmise, mida teha ja mida jätta tegemata.
Tänapäeval õpetatakse aga õpilastele selgeks enamjaolt vaid võtted. Õpilane kasutab neid ise vastavalt enda soovidele ja vajadustele - õpetab teistele edasi, võidab oma vastaseid, võrdleb ennast teistega võistlusel või teeb seda vaid treeningu eesmärgil.
Väga täpselt samastub kõik see minu arvates ka tänapäeval kasutavate vaimsete praktikatega. Õpitakse selgeks võtted ja veidi ka filosoofiat, mida just selle vähesuse, ja tasakaalu puudumise tõttu, vähe oma ellu rakendada suudetakse. Nii tulebki esile võtete osa (palved, rituaalid, abi kutsumine jne).
Mis juhtub aga siis, kui mitte tasakaalus ja oma ümbritsevat mitte mõistvale inimesele õpetada selgeks vaid võitluskunsti võitlemise osa. Ta teeb, mida oskab - võitleb. Tõenäoliselt hakkab oma füüsilist üleolekut tunnetades looma ise konflikte, kakleme teistega, keda ta ei mõista - olgu need vaenlased, aidata soovivad inimesed või lihtsalt "valel ajal vales kohas" olevad möödujad.
Sama on ka vaimsete praktikatega. Kui õpetada inimesele selgeks vaid energiatega võitlemine (enda ja teiste puhastamine, energiate suunamine ja blokeerimine), siis ta teebki just seda, mida oskab. Hakkab oma vaimset üleolekut tunnetades veel rohkem astuma konflikti oma ümbritsevaga (näiteks "puhastama" kõike, mida näeb). Ilma tasakaalust, puhtusest ja sügavast tarkusest tuleneva võimega teha vahet õigel ja valel, mida teha ja mida jätta tegemata, tekib sama olukord, mis võitluskunstiga. Võidetud saavad kõik energiad, olgu need vaenlased, aidata soovivad energiad või lihtsalt "valel ajal vales kohas" olevad möödujad. Kahju on kokkuvõttes suurem, kui kasu.
Minu arvates on see kõik peamiseks põhjuseks, miks tänapäeval paljud inimesed vaimsetes praktikates pettuvad, olgugi, et praktika on tuhandeid aastaid vana ja kõrgelt hinnatud. Need ei too inimese ellu soovitud ja lubatud õnne, sest praktika üks alustaladest jääb saavutamata - tasakaal keha ja hinge vahel. Eluprobleeme ei saa lahendada sama elu- ja mõtteviisiga, mis need tekitas.
